Olen täiesti nõutu ega oska mindagi peale hakata,minu poisi isa leiab et ükski naine ei ole piisav ta pojale, viskas meid majast välja koos poisiga, kolisime omaette elama, siis mõni kuu hiljem meie suhe mõranes ja olime suve lahus, kui uuesti poisi ellu ilmusin siis hakkas terror uuesti pihta, täna ründas ämm mind autos et olen kasvatamatu ja et kleptomaan.Kuid tõelisi tõendeid tal ei ole,,,aga mina tõestagu talle et tema eksib,olen tüdinud nendest rünnakutsest enda vastu, isegi mehe õde ei salli mind kuna vahetan iga paev riideid olen sale ja hea suhtleja. ja et mina olen süüdi et minu poiss nendega enam suhelda ei taha nii aktiivselt.ähvardati terve maailm ära mustata ja politseiga,,täiesti õudne, olen endast ikka veel väljas, ei suuda uskuda et sellised asju loobiti minu pihta ja poiss ka mind kaitsta ei oska kuna tema pole kunagi suutnud vanematele vastu hakata.mida teha, kas mehe vanematega lihtsalt mitte enam suhelda või üritada asja siluda.Või koguni loobuda poisist ja jätta ta oma ema käpa alla.
Tere! Vastuolud vanematega või partneri vanematega on paarisuhte loomisel tavalised. Loomulikult on alusetud süüdistused solvavad. Samas ei ole politseid põhjust karta, kui oma südametunnistus puhas. Las uurivad, siis jääbki tõestustöö neile. Kui ämm Teid nagunii ei usu, võib isegi kasuks tulla, kui politsei teie süütust kinnitab. Tähtis on ise rahu säilitada ja mitte ennast põhjuseta süüdi tundma hakata.
Teie kirjast ei selgu, kui noored olete. Kas võib olla, et poisi vanemate vastuseisu taga on muud mured, nt. peavad nad teid liiga nooreks, muretsevad, et Te ei elata ise ennast ära, vaid tahate nende kulul elada? Või kardavad, et Teie suhte tõttu jääb pojal haridus omandamata ja elukutse saamata, millel omakorda oluline mõju ju kogu hilisemale elule?
Need on asjad, mille peale noored sageli ei mõtle, vanemad aga küll. Üldiselt ongi nii, et mida vastutustundlikumalt noored ise käituvad, seda vähem on vanematel põhjust nende pärast muretsemiseks.
Olen ise kahe poja ema ja minu jaoks on küll oluline, et nad omandaks sellise hariduse, mis võimaldaks neil teha selliseid valikuid, et end igakülgselt teostada ja sellest rahulolu tunda. Ei tahaks, et kuueteistkümnene poeg koliks mõne tüdruku juurde elama ega meeldiks ka hakata kedagi üleval pidama, kellele tuleks minuga läbi rääkimata pähe end meil sisse seada.
Püüdke olukorda kõrvalt vaadata ja mõista, mis Teie poisi vanematele tegeliklut muret võiks teha. Arutage poisiga seda omavahel ning püüdke leida mõlemale poolele vastuvõetavaid lahendusi. Väljendage tema vanematele oma arusaamist, püüdke kuulata nende rahulolematust nii, et mõistaks selle sügavamaid põhjusi, mitte ei solvuks ega vihastaks lihtsalt selle peale, et nad suu lahti teevad.
Kui tegemist on siiski lihtsalt oma pojasse klammerduvate vanematega, on ikkagi vajalik poisiga läbi rääkida, kuidas sellises olukorras toimida. Ka pereterapeudi kaasabi võiks aidata üksteisemõistmisel ja lahenduste leidmisel.
Kannatlikkust ja selget meelt!
