Tere!
Olen 11 aastane tüdruk. Mul on mure sellega, et ma pole viimasel ajal eriti hoolas õppimisega. Mul ei lähe hästi inglise keeles ning matemaatikas. Ema saab juba pikkapeale vihaseks aga ma ei tea kuidas õpihimu suurendada?! Samas Saan ma tunnis aru aga töö Ajal tuleb mul närvi sisse ning ma teen naeruväärseid vigu... vahest aga lähen lihtsalt ähmi nii täis, et ei saa ka kõige kergematest asjadest aru. Saan aru, et tulevikus Hakkan raskemaid asju õppima ning kõik algabki nendest väikestest vigadest. Mida ma peaksin tegema?
Mul on hea meel lugeda, et suhtud õppimisse tõsiselt. Ja nagu ma aru saan, siis pole sul muret võimekusega või mõne konkreetse takistusega. Väga harva ollakse ühtviisi head kõikides ainetes. Ja need ained, mis nõuavad rohkem pingutust, nendes ongi raskem ennast motiveerida ja need meeldivaks teha. Tulemused ja huvi olenevad paljudest erinevatest asjadest, seejuures ka viisist, kuidas õppida, kasutatavatest õppematerjalidest, suhetest õpetajaga, sellest, kuidas on võimalik teadmisi kasutada, seostada, kuidas kaaslased suhtuvad ja paljust muustki. Sinagi võid mõelda, mis võiks olla need asjad, mida ise saad mõjutada ja muuta, et inglise keel ja matemaatika oleksid sulle huvitavamad ja mis aitaks tunda rohkem seda, et saad piisavalt hästi hakkama. Ma arvan, et väga oluline ongi see, kuidas sa ise endasse usud ja kuivõrd sa tunnetad ära selle, mida vajad, et nendes ainetes olla edukas.
Kuid nagu selgub, on sul veel mure, kuidas seda, mida sa oskad ka pinge olukorras suudaksid ära kasutada. Kõige olulisem ongi, et sa tead, et tegelikult oskad. Ilmselt vajaksid midagi, mis sind ärevuse korral aitaks rahustada. Esimene mõte seostub rahulikku hingamise (aeglaselt ja sügavalt sisse ja välja hingamine) ja mõne füüsilise lõdvestusharjutusega. Kuid kindlasti oleks hea ka teada, mis sind veel muretema paneb, mis on need mõtted ja kaasnevad tunded, mis teevad ärevaks ega lase keskenduda. Näiteks kas muretsed hinde pärast, ema või õpetaja nõudlikkuse pärast, oled ebakindel mõne varasema ebaõnnestumise pärast? Kui saad rohke endast kätte, kuidas sa mõtled, oled need sõnastanud, siis võid leida sellele mõne vastuargumendi, mis kõlaks positiivselt ja veenvalt. Näiteks ma olen neid ülesandeid teinud ja ma oskan; kui ma loen rahulikult läbi, siis ma ei tee vigu; või siis hoopis: mulle on tähtsam see, et ma oskan kui see, mida ema või õpetaja ütleb jne.
Kirjutad, et ema saab vahel vihaseks. Ka see võib sinu ärevust ja pinget tõsta või sinu kindlustunnet ja eneseusku kõigutada. Kui tõesti tunned nii, et õpihuvi kaob ja pinge on suur ema vihastamise pärast, siis on abi emaga rääkimist. Kuid mitte teda süüdistades, et tema pärast sul asjad vahel ei õnnestu. Pigem nii, et kui tead, mida vajad, et end hästi tunda, siis nii ütlegi. Näiteks: ma tahan õppida omaette ja küsin ise abi kui vajan; ma tunnen end rahulikumana, kui …. (ja lisa see, mis sind rahustab). Võib ju olla, et ema muretseb ja tahab aidata ja ta ei tea, kuidas ja sellest siis kerkib hoopis pahandus. Kui aga leiate koos sulle sobiva viisi, siis on teie suhe ja sinu enesetunnegi parem.
