Mul on igati intelligentne nüüd juba täiskasvanud poeg, kellega kooselu enam ei laabu ning ma tõesti olen mures, et kuidas ta tulevikus oma eluga hakkma saab. Samas me saame kõik omavahel kenasti läbi. Meil on perekond, kus väärtustatakse õppimist, arenemist ning huvitumist maailma asjdest jne. Nüüd aga siis minu juba täiskasvanud poeg on tõeline lohe. Ta ei tee enam sporti, kokkulpeed temaga ei pea, üldjuhul kodus ta vaid tarbib ning huvitub asjadest vaid siis, kui ikka viimane piir käes on. Samas tal internetis oma huvialasid on, kuid nende teostus jääbki just hariduse taha ning ka selle, et ta peaks lihtsalt tegutsema hakkama. Kooli jättis ta pooleli, kuigi tal polnud probleeme eliitkoolidessegi saamisega, kuid ta konkreetselt ei käinud seal kohal ning ei teinud enam kõige lihtsamaidki asju. Aga ta ise räägib, kuidas ta tahaks head haridust. Väike töökoht tal on, mille puhul ta ka ise on tunnistanud, et see ei rahulda teda mingilgi määral. Mõnikord elab ta pruudi juures, kuid kuna pruudile on ka juba need minu kirjeldatud probleemid selgeks saanud, siis hakkab ka see suhe lagunema. Ja nii ta elabki, et nagu tahaks paremat elu, kuid ta konkreetselt ei tee selle saavutamiseks midagi. Ja selle jubed kirjelduse kõrval on ta tegelikult huvitav inimene ja temaga on huvitav suhelda.
Ja ma olen kõike proovinud oma pojaga st olnud talle alati toeks, lasknud tal ise vastutada, rääkinud ning kahjuks ka täiesti endast välja läinud. Ja ma olen omamoodi lasknud lahti, sest vajadusel olen ma talle toeks, kuid ta on täiskasvnud inimene, mistõttu ma ei hakka tema eest vastutuma.
Aga veelgi suurem probleem on just see, et minu teised nooremad lapsed näevad kogu seda totaalset a-sotsiaaset eluviisi pealt. Minu teised lapsed on hoopis teistsugused, sest head hinded on neil koolis elementaarsed ning muude harrastustega on pigem probleemiks see, et nad seda kõike jõuaks ära teha.
Poja probleemi üheks põhjuseks võib olla ka minu laste isa, kellega me õnneks nüüd elame lahus. Lahku läksime küll mehe kõrvalsuhte pärast, kuid ma meie suhtes oli minu hinnangul suureks probleemiks mehe vastutuse mitte võtmine.
Palun abi, et kuidas leppida, toeks olla või aidata oma vanima poja letargiat? Ja kuidas vältida, et selline eeskuju muster ei kinnistuks noorematesse lastesse? Mida mina emana saaks teha, et minu lapsed ikkagi oskaks ära kasutada võimalusi, mida elu neile pakub?
Te näete oma pojas palju positiivseid asju, kuid ometi on põhjust ka muretsemiseks tema tuleviku pärast. Peateema teie silmis on poja vähene vastutuse võtmine oma elus, seada sihte ja nende järgi toimida. Ta küll väärtustab haridust, puudust ei ole ka võimekusest, kuid ometi näib miski teda takistavat. Raske on oletada, mis temaga toimub, kuid kindlasti vajab ta seda, et teie temasse usuksite ja et teil säiliks hea kontakt. Isegi kui peaks teda mõjutama isa eeskuju või on ta isa moodi oma sünnipäraste omaduste poolest, on tal ja ka teistel lastel kindlasti võimalusi mitte korrata mittesoovitavaid mustreid. Selle eelduseks on teadlikud valikud ning loobumine uskumast ettemääratusse.
Raske on öelda, mida teie peaksite lisaks hea kontakti säilitamisele tegema. Iga teie püüd sekkuda, teda arvustada, esitada tingmusi või ultimaatumeid, oleks ju pärssiva mõjuga tema enda vastutusele. Vastutus võtta saab iga inimene võtta seeläbi, et tal on otsustusvõime ja -õigus. Kui ohjad on kellegi teise käes, siis see kontrollija ja suunaja võtab automaatselt ka vastutuse.
Kuid mõistan, et lapsevanemana on raske pealt vaadata ja oodata, millal teie suureks kasvanud poeg oma elu iseseisvalt korraldama hakkab. Usun, et praegune olukord, mil ta sõltub täiskasvanuna teist, talle endale samuti ei meeldi ja õõnestab enesekindlust. Võimalik, et ta on kaotanud sihi ja pole leidnud sobivat eesmärki, mille nimel pingutada. Võib ju ka nii asju näha, et ta pole mitte lohe, vaid hetkel pole piisavat motiveeritust, mis teda käivitaks.
Praegu oleks hea, kui tal säiliks usk endasse ja suutlikkuse leida meelepärane siht. Kuigi ta jättis õppimise pooleli, ei tähenda see ju veel lõplikkust. Kui ta on leidnud selle suuna, mis teda huvitab, siis on õpingute jätkamine ka teadlikum ja mõtestatum. Sageli just noormehed kaotavad huvi, kui nad pole leidnud enda jaoks üles, mille jaoks nad pingutavad ja õpivad.
Kui teil on hea suhe ja huvitavad vestlused, siis seeläbi olla olemas, toetada ja innustada ongi peamine, mida teie saate teha. Julgustada teda ennast avastama ja unistama ning samm-haaval nende poole liikuma. Kui kaugemat ja kõige paremat-õigemat eesmärki veel pole, siis võib kasulik olla ka lähiajaks plaan. Alustades näiteks sisuka päeva korraldamisest. Mõni hobiga või spordiga tegelemine võiks samuti päevakorda võtta. Peaasi, et poisil tekiks tunne, et tema kontrollib olukorda ja igapäevased tegevused oleks mõtestatud.
Kuigi elate mehega lahus, on ta ju jätkuvalt isa ja ka teda võiksite kaasata, et sel teemal mõtteid vahetada. Võimalik, et isa-poja suhe vajaks uut sisu ja isa huvist poja tuleviku vastu võib ju samuti midagi head sündida. Kas on veel keegi, kelle arvamus poisil on oluline ja kellega tulevikuteemadel arutelud võiksid sisukad olla?
Ka suhted sõbrannaga võivad ju praegu noormehe tulevikuplaane, motivatsiooni ja eneseusku mõjutada. Kuid hea oleks, kui te suudaksite vältida nö ühisrinnet kellegagi poja vastu. Kui ta tunnetab, et tema on ebaõnnestunud, teised koos kritiseerivad teda, teistel on oma salaplaan, milles tema ei osale, siis need asjad annavad vastupidise efekti tema eneseusu ja vastutuse võtmisele. Sama käiks ka selle kohta, kui teda teistega võrrelda või teisi lapsi talle eeskujuks tuua.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et liigne muretsemine ega ka poja elu korraldamine ei aita tal iseennast leida ja vastutust võtta. Loomulikult on kohane tunda huvi oma poja plaanide, mõttemaailma ja huvide vastu, kuid sellega võikski teie tegelemine poja elu korraldamisega piirduda. Seda võite ka välja öelda, et teile läheb korda tema tegemised ja et usute, et ta saab ise hakkama, kuid oma elus olulised valikud on tema enda teha.
