Tere. Mul on hinges suur mure ja see teeb haiget. Olen pärit paljulapselisest suurest perest,vanemad on väga haritud ja paljudele tundume kindlasti ideaalperena. Kahjuks on nii,et meie peres ei räägita tunnetest, puudub vanemate toetus, hoolitsus ja tähelepanu,vanematele on kõige tähtsam,mida teised arvavad ja et lastel oleks mitu haridust. Mu õdedel ja vendadel ongi hea haridus,aga näen et nad on hinges õnnetud,ebakindlad ja igatsevad armastuse järele. Nüüd olen ise mitme lapse ema ja elu viis mind kokku suurepärase mehega. Minu mees on õpetanud mind rääkima tähtsatest asjadest elus ja olen tunda saaanud,mis tähendab hoolitsus ja armastus. Püüan seda kõike oma lastele edasi anda. Aga...eemaldun oma vanematest iga päeva aina rohkem,ma ei mõista neid enam üldse. Jah võime rääkida ilmast jms,aga tunnen et nad on minu jaoks võõrad, kuigi soovin et kõik oleks teisiti. Mu ema on oma laste suhtes täiesti ükskõikne,tal pole kunagi aega ja kui talle midagi rääkida,teeb kõik maha ja astub oma lastega nagu võitlusesse. Ma tunnen,et ma ei taha enam neile helistada ka,sest iga kord peale kõnet muutun kurvaks ja pisarad hakkavad voolama. Olen kade nende peale kellel on ema ja isa,kes hoolivad. See on minu meelest kõik,mida laps vajab. Kuidas leppida selle olukorraga,mida saaksin teha,et mul kergem oleks?muuta ma oma vanemaid ei saa,saan vaid oma mõtlemist muuta,aga viimasel ajal olen nii õnnetu juba kui neid näen ja tunnen,et nad on võõrad.
Olete kurb, sest teie päritolupere, teie vanemad, on hinnanud hoopis teisi väärtusi kui on tavaks teie praeguses peres. Tunnete, et olete oma vanematest kaugenemas.
Teil on tõepoolest õigus. Te ei saa muuta oma vanemaid. Te ei saa muuta üldse teisi inimesi. Kõik, mida te teha saate, on luua oma lastele kasvamiseks parim võimalik keskkond, et nad saaksid areneda ja siis hoopiski oma tee leida. Öeldakse, et see, kuidas laste kasvatamine on läinud, kajastub eelkõige selles, kuidas lapsed omi lapsi kasvatavad. Seega paistab tulemus kätte alles kolmandas põlvkonnas. Kas on mingi võimalus, et ka teie vanemad, kes tunduvad teile hoolimatud, on omal moel teinud ikkagi midagi sellist, et olete leidnud praeguse kaaslase ja pakute oma lastele armastust ja hoolt. Partneri leidmine tundub küll tihtipeale juhusena, kuid tegelikult ei ole seda mitte. Jah, võib olla on see olnud soov vastanduda vanemate poolt etteantud väärtustele, kuid siiski on ka see ajend kusagilt alguse saanud. Kui niiviisi, natuke eemalt, proovida oma elu analüüsida, võib pilt olukorrast üsna palju muutuda. Tulevikus võib juhtuda aga hoopiski ka nii, et keegi teie lastest valib tänu oma erilisele andele või soovile omakorda eristuda või vastandada, sellise ameti või elutee, kus on hoopis rohkem vajalik pragmaatiline lähenemine ja tunnete tahaplaanile jätmine. On üsna võimatu ette planeerida, kuhu poole lapsed suunduvad ja mõnikord on ka keeruline ennustada, kuidas parasjagu aktuaalsed kasvatusmeetodid või keskkonnas toimuvad muudatused tegelikult lapsi mõjutavad. Kõik inimesed astuvad maailma suuremate või väiksemate psühhotraumadega. See on normaalne. Tänapäeval arvatakse, et teatud mõõdukad frustratsioonimomendid laste elus on pigem kasuks, sest seeläbi kasvab stressitaluvus ja inimene ei lange nii kergesti depressiooni.
Te ei pea oma vanemaid mõistma, ka mitte hukka mõistma. Nemad tegid nii nagu nad parasjagu oskasid. Teie valikud võivad olla hoopis teised. Lapsena ei saanud te suurt midagi muuta. Praegu on see nagu olukord, kus olete välja minemas ja algab tugev sadu. Te ei saa olematuks muuta vihmasadu, kuid te saate valida oma tuju ja mõtteid saju osas: jah sajab ja see on lõbus vs. jälle sajab, olen õnnetu, miks küll minuga nii alati juhtub!
Proovige leida oma lapsepõlvest positiivseid hetki. Need võivad olla mingid mälestused, mis on seotud asetleidnud situatsioonidega, tegevusega, lõhnadega, helidega vms. Keskenduge neile hetkedele aeg ajalt ja tooge neid justkui tagasi enda juurde. Tundke jälle seda sama tunnet, lõhna või maitset. Nii hakkavad need positiivsed hetked teie elus suuremat rolli mängima ja ehk isegi omakorda uusi juurde tekitama. Tõenäoliselt kurvad ja rasked mõtted omakorda kaugenevad.
Kui suur kurbuse tunne siiski kaduda ei taha, soovitan teil leida endale psühholoog, kellega saaksite olemasolevat analüüsida ja leida võimalikke teid, kuidas maailma jälle helgemas valguses näha.
