Tere
Palun abi ja juhendamist, kuidas arutleda 16 a pojaga probleeme nii, et ta mind kuulaks.Praegu on nii, et kui tahan temaga rääkida talle ebamugaval teemal- koolis halb hinne või puudumine vm siis ta reageerib kohe negatiivselt hakates karjuma, tõrjuma jne Ühesõnaga meil ei teki usalduslikku vestlust teineteisega.Olen ise valmis teda kuulama, mõistma aga kuidas üldse alustada ebamugavat teemat nii, et ei tekiks sellest tüli, vaid vastastikune usalduslik vestlus.Palun positiivseid nõuandeid
Olete mures oma 16-aastase poja pärast.
Inimesed, olgu suuremad või väiksemad, käituvad väga tihti nii, et ei räägi sellest, mis muret teeb, kuid mure olemasolust annavad nad märku mingi käitumisega, ka muutunud õpikäitumine, koolitõrksus jms kuulub siia. Sageli ei teadvusta ka nooruk, et tal on probleem ja et see paneb teda käituma mingil teisel viisil kui seni. Selleks, et aru saada, millised probleemid võivad olla peidus probleemse käitumise taga, tuleks poega tähelepanelikult kuulata. Selleks on vaja võtta aega ja eemalduda kõigist segajatest (telekas, teised pereliikmed, kiirustamine).
Alustama peaksite jutuajamist teie. Väljendage oma suurt muret, näidake murelikkuse kõrval välja ka soovi toetada ja mõista. Enamasti on inimene valmis rohkem end avama, kui pöördumine kõlab laadis: mulle teeb muret, mul on sellega probleem, et ma märkan teatud asju. Seega peaksite selgelt ja enesekohaselt rääkima sellest, kuidas poja käitumine konkreetselt teid mõjutab, mis teid häirib ja segab, kuidas teie näete, kuidas asjad olla võiksid. Kui poeg on valmis oma asju teile rääkima, siis on vaja teda tõeliselt kuulata. Tõeline kuulamine tähendab, et lülitate oma mõtted ajutiselt välja, ei sekku oma mõtete ja ettepanekutega, keskendute kuulamisele poega kritiseerimata ja oma lahendusi välja pakkumata.
Keelitamine, surve, moraal siinkohal enamasti neis olukordades ei aita, küll aga saate minakeelses selgelt väljendada, mida teie poja hoiakutest-tegevustest arvate. Kui olete oma arvamuse esitanud ausalt, mõjusalt ja liigset survet avaldamata, on lootust, et poiss aja jooksul järele mõtleb ja ehk ka oma käitumist muudab. Kui räägite poisiga nagu võrdse partneriga, kellelt ootate mõistmist (mitte ei sunni ega ähvarda), siis suurem tõenäosus, et saate teha kokkuleppeid edaspidiseks, mis ka kehtima jäävad (neid tuleb pärast kokkuleppe saavutamist mõnda ega jälgida).
16-aastane peaks oma arengult olema sealmaal, et on juba võimeline vastutama oma tegude ja otsuste eest. Samas ei ole ta veel kaugeltki täiskasvanu, puberteediiga kestab veel mõni aasta pärast kahekümnendatki eluaastat, ja seaduse ees vastutate lapse eest kindlasti teie. Ka 16-aastane poeg, isegi kui ta on juba täiesti mehemõõtu ning ei näita välja oma tundeid, vajab kindlasti endiselt teie toetust ja hoolimist ning selgeid sõnumeid selle kohta, mida teie tema käitumisest ja valikutest arvate.
Oluline on märgata, et lapse ja vanema suhted hakkavad nüüd liikuma suhtelt laps–täiskasvanu suhtele täiskasvanu–täiskasvanu. Selle suhte juurde kuulub kindlasti vastastikune respekt ja teineteisega arvestamine. Lähedust peaksid aitama luua jutuajamised, kus kõne all kummalegi olulised teemad. Sõbrad, filmid, raamatud, eluväärtused, päevasündmused – kõik need peaksid andma jutuainet ja aitama luua tunnet, et koos on hea olla, et ollakse endiselt teineteisele tähtsad. Hea kontakt vanematega ja nende hoolivuse tunnetamine on tähtsad igas eas lastele. Kooliprobleemide taga võivad peidus olla teised probleemid – nii et usalduslikud jutuajamised, et mõista, mis pojaga toimub, on igati hädavajalikud.
Suhtlemiseoskuste ülevaade on olemas meie kodulehel, soovi korral saate vaadata http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/
