Tere,
kirjutan, kuna olen kurb peale poja sündi ning juba raseduse ajal teravnenud suhete pärast elukaaslase ema ja ôega. Varem sain nendega väga hästi läbi, käisin mehe emal isegi ilma meheta külas ning ei varjanud tema eest midagi, väljendasin end vabalt. Raseduse ajal tekkis konflikt sellest, et sain aru, et ôde ja ema arutavad omavahel minu ja mehe suhteid ning seda, kuidas peaksime omavahel käituma nüüdses uues olukorras, kus valmistusime lapse saamiseks. Vihastasin selle peale (ilmselt raseduse môjul liiga kergesti). Mehe ema solvus hirmsasti ja jättis selle meelde. Aasta hiljem rääkis sellest uuesti ning tôi ka välja, et ma olevat talle viis aastat tagasi öelnud, et arusaadavalt ei saanud ta oma lapsi paremini kasvatada, sest oli lahutatud ja kasvatas lapsi üksi. Ma ei mäleta, et oleksin seda öelnud, ega tea, miks oleksin pidanud tahtma teda haavata. Suhtusin temasse alati tähelepanu ja respektiga. Kutsusin teda isegi oma teiseks emaks.
Peale poja sündi 14 kuud tagasi olukord halvenes veelgi. Mul tekkis sünnituse järgselt selline reaktsioon, et ma ei tahtnud, et keegi mu last puudutaks, peale minu ja tema isa. Ma isegi ei tahtnud, et keegi kohe samal päeval sünnitusmajja tuleks. Mehe ema arvates oli see imelik soov ja ta tuli ikkagi, vôttes kaasa ka minu ema, kes tegelikult oli mu soovi austanud ja ka ise samamoodi tundnud.
Tuleb ka mainida, et olen mehega erinevast rahvusest. Olen elanud 7 aastat vôôras kultuuris, mis siiski on mulle lähedane ja mille keelt tunnen juba aastaid enne elukaaslasega kohtumist. Alles lapse sünnist ja nähes lapse kasvatamispôhimôtete erinevust hakkas see kultuur mulle vôôramana tunduma, kui enne.
Ent tagasi teema juurde. Kuna elame niisiis välismaal, käime vaheaegadel pikalt Eestis. Eelmisel suvel, kui mu laps oli 6-8-kuune, veetsime jälle Eestis ning peale seda 2 nädalat mehe ema juures teisel maal. Laps sai minu emaga muidugi lähedasemaks, sest oli rohkem aega, ent mehe ema tahtis, et kohe meie saabumisest laps jääks temaga üksi ja aksepteeriks tema reegleid. Ta heitis mulle ette, et olen lapse ära hellitanud, kuna vôtan kogu aeg sülle, kui laps tahab. samuti uuris iga pisima otsuse kohta, miks panen talle toidu sisse vôi asemel oliiviôli, miks ma ei anna talle soolatud toitu - ühesônaga seadis küsimuse alla ja kritiseeris igat minu kui ema otsust oma lapse osas. Ka seda, et laps tahtis ja tahab tänaseni ainult minuga magama jâäda.
Praeguseks on suhted sellises seisus, et me enam teineteist ei kritiseeri, kuid jätame ütlemata palju asju ja pôhimôtteliselt suhtleme ainult seltskondlikul tasandil. Vanaema on väga kibestunud, et ei saa veeta piisavalt aega lapsega ja mina olen ka kurb, sest tunnen, et ta ei austa minu otsuseid vanemana.
Ta on ka oma pojale, minu elukaaslasele, öelnud, et tema arvates me ei kasvata last, vaid laseme tal kasvada ja kôike teha. See ei ole tôsi, meil on kodus kindlad reeglid, kellaajad ja päevakava ning kui mina vôi mees ülteme "ei", siis muidugi ta jonnib, aga me ei muuda seepärast oma otsust.
Ta ütles ka, et ma olen külm inimene. Olen muutnud oma käitumist distantseeritumaks ja ei räägi enam kôigest peale neid kordi, kui sain aru, et kôik, mis ma ütlen, vôib tagasi tulla etteheitena viis aastat hiljem. See pani mind end sulgema. Olen hakanud teda kartma, sest tean, et ta ei näita välja koheselt oma tundeid ja reaktsioone, kuid vôib neid kaua aega endas hoida . Ma ise olen pigem vastupidine, plahvatan kiirelt ja siis unustan, ent olen püüdnud end kontrollida.
Sellest pidevast pingest on tekkinud psühholoogiline äng nii minul kui mehel ja soov kolida lähemale minu perele ning kaugemale tema perest, kelle lähedal praegu elame. Ma ei tahagi tema ôde ja ema enam näha, aga julgustan meest ikka nendega suhtlema ja ise neist halba ei räägi, kuna ei taha, et poeg hakkaks oma vanaemast eemale hoidma. Kardan, et ongi juba hilja, sest vanaema tôlgendab iga ta reaktsiooni, mis pole tema ootustele vastav, kasvatamatusena ning solvub vôi tekitab skandaali.
Palju asju jâävad rääkimata, kuna kiri on tulnud niigi pikk, ent ehk oskate kuidagi kôrvalvaataja ja spetsialisti pilguga abi anda.
Oleme mehega môelnud minna kumbki psühholoogi vastuvôtule ja siis ka koos, sest ka lastesôimes öeldi, et meie poeg on stressis ja see ilmselt tuleb meie stressis olekust.
Poeg on 14-kuune ja ei taha ei kodus ega sôimes lasta oma usaldusisikut endast füüsiliselt kaugemale, tahab, et tema lemmikisik oleks kogu aeg tema juures. Kodus ka hakkab nutma, kui lähen wc-sse ja ta ei saa järgneda.
Andsin talle rinda 8 kuud, täielikult vöörutasin 9-10 kuuks, et ta saaks hoidja juures olla ja öösiti magada, siin kultuuris ei ole emapalka ja olin ise väsinud paralleelselt töötamisest osalise koormusega ning kahe riigi vahelistest erinevatest elukorraldustest. Siinsete normide järgi andsin rinda väga kaua, Eesti môttes väga vähe (üldise arvamuse kohaselt).
Millest tuleb pojal see klammerdumine, et ta ei lase enda juurest füüsiliselt kaugemale minna isegi korraks, kas tal on hirmud? Omameelest tegin kôik, et ta oleks turvaliselt kiindunud.
Proovisime paaril korral mitme pâeva jooksul unekooli, ent ei pidanud ise mehega vastu. Laps uinub minu vôi mehega koos voodis ja siis tôstame ta oma voodisse. öösel ärkab korra vôi paar, tavaliselt varahommikul nôuab uuesti kaissu ja siis magame hommikuni koos.
Siin on nüüd koos väga palju asju, aga püüan anda teile elemente, mis kirjeldavad olukorda.
Elate teises kultuuriruumis ning võimalik, et seetõttu on kuhjunud erinevaid pingeid. Tunnete kurbust, et jahenenud on suhted mehe ema ja õega ning muretsete oma aasta ja kahekuuse lapse pärast, kes ilmutab sõimes ja kodus stressimärke.
Kindlasti ei ole meeldiv kogeda, et teie paarisuhet ja vanemlikke oskusi kritiseeritakse. Võimalik, et mehe lähedased teevad seda parimate kavatsustega (sooviga aidata, jagada oma häid kogemusi jne)- sageli teeb selle vastuvõetamatuks aga viis, kuidas seda kõike tehakse. Me keegi ei soovi teistelt kuulda, et oleme ebaõnnestunud lapsevanematena, naise või ema rollis. Kui meid süüdistatakse, halvustatakse, kritiseeritakse- tõmbume kaitsesse ja kas ründame vastu või põgeneme olukorrast (ei suhtle nende inimestega). Ja suhe kannatab, kontakt võib äärmisel juhul isegi katkeda.
Seetõttu on oluline, kuidas enda eest seisate, kuidas väljendate oma soove, vajadusi ning kehtestate piire. Kuidas selliseid keerukaid kõnelusi pidada- teil tuleb end väljendada selges minakeeles ja vajadusel ka ennast kehtestada. Sellest, kuidas seda teha, saate lugeda näiteks:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk
Paljudes peredes tuleb ette sama mure, mis teil- vanemate ja vanavanemate arusaamad lastekasvatusest erinevad väga tugevalt. Nagu ma aru sain, peab ämm teie kasvatusstiili kõikelubavaks (ja küllap esindab ise pigem autoritaarset stiili, st kasvatus käib enamasti käskude-keeldude vormis).
On leitud, et igas peres kehtivad oma arusaamad ja reeglid ja seetõttu võite rahuliku südamega jätkata enda omi ning kasvatada oma last endi põhimõtete järgi. Kui teie laps on aga oma vanaema pool, lahendab tema olukordi omal moel (muuta tema stiili pole realistlik)- lihtsalt aktsepteerige seda.
Mida suuremaks laps kasvab seda rohkem hakkab ta mõistma seda, kes temaga suhtleb kui võrdsega ja kes kasutab rohkem käsutamist-keelamist-kamandamist. Seega oluline on suhelda lapsega sellisel viisil nagu ise oluliseks peate ja lasta vanaemal suhelda nii nagu ta ise õigeks peab. Kui vanema ja lapse suhe on hea, võtavad lapsed alati eeskujuks lapsevanema.
Nüüd teie murest lapse osas, kes ta sõimes klammerdub usaldusisiku külge ning kodus teie külge. Teie väikene poeg on allas aasta ja kahe kuune ning kui vaadata olukorda vaid läbi lapse silmade, ehk läbi lapse vajaduste- siis peamiseks on selles vanuses koosolemine ühe/kahe olulise turvatunnet pakkuva inimesega- enamasti on need lapse vanemad. Laps ei vaja sotsialiseerimist veel paar aastat, on leitud, et alla kolmesed ei vaja suurt seltskonda teisi lapsi enda ümber. Teie väikelaps on hiljuti võõrutatud rinnast /suur muutus!/ ning nüüd peab kohanema ja toime tulema sõimes, st võõras keskkonnas/teiste laste/võõraste täiskasvanutega. On täiesti loomulik, et ta on valinud välja ühe täiskasvanu, kellega tal on tekkinud usalduslikum suhe- ja selle külge klammerdub. Ta lihtsalt vajab turvatunnet! Et keegi on olemas just tema jaoks. Võite mõelda, kas teie enda/teie pere jaoks on väga vajalik teiepoolne töine panus,- kui ei, võiksite kaaluda pisipojaga enam aega koos veeta.
Muidugi tajub laps ka kodust õhkkonda, kui see on pingeline (nagu kirjutate, olete nii teie, kui teie mees stressis), kandub rahutus/ärevus ka lapsele üle.
Teie plaan- konsulteerida psühholoogiga on mõistlik, alati tasub otsida abi väljastpoolt, kui tundub, et endal headest lahendustest hetkel puudus on.
