Olen 30 aastat arvanud, et meil on emaga imehead suhted ja ema ise on olnud mulle ideaalse lapsevanema eest, kes andis ideaalse lapsepõlve. Peale enda lapse sündi hakkas aga meie suhtluses kõik muutuma. Ma hakkasin nägema, et tegu arvatavasti pole nii ideaalse inimesega ja jõudnud lapsepõlve traumadeni, mis põhjustatud ema teadmatusest ja oskamatusest tol ajal teistmoodi käituda.
Nüüd, asjaolude kokkulangemise tõttu olen ma väikelapse üksikema ja kolisin tagasi kodulinna. Suhted on peale seda veelgi teravnenud ja minu suhtes emaga on paras kriis. Mina tunnen, et pean enda seest selle valu välja ütlema ja ema arvab, et see on kohatu ja lapsed ei tohiks vanematele midagi ette heita.
Kuigi ma üritasin alguses seda teha mina-vormis ja rahulikult, siis alati sain ma rünnaku osaliseks ja lõpuks tundsin, et nagu ka lapsepõlves, mind ei mõisteta ega toetata raskel hetkel. Lõpuks olen ka ise oma sõnad täiesti käest lasknud ega suuda talitseda seda viha-tunnet, mis minuga kaasas käib. Mul ongi tohutu viha-tunne ema suhtes, kuigi mõistusega saan aru, et ta polegi midagi nii traagilist teinud. Aga see valu, kurbuse ja viha tunne on nii suur, et ma ei oska sellega midagi peale hakata. Saan aru, et teist inimest ei muuda ja tuleb minevikuga leppida ja andestada, kuid keeruliseks teeb see, et ka praegusest üksikema rollis ei ole mu ema minu jaoks väga palju olemas, kuna tal on nüüdseks "lapsed suured" ja "oma elu".
Olen kaalunud ka koos emaga minemist pereteraapiasse, aga meie jaoks on see paras ettevõtmine, kuna elame ühes Eesti väikelinnas (terapeudid kõik Tallinnas) ja mul on väike laps, keda ei saa kuhugi jätta ning ema töötab täiskohaga ja vabu päevi pole võimalik võtta. Kas on mõni lahendus veel, kuidas antud olukorraga toime tulla?
Kuigi mäletate oma lapsepõlve helgena ja suhteid emaga samuti, olete nüüd ise emaks saades paljugi ümber hinnanud. Mitte üksnes ideaalpilt pole purunenud, mis iseenesest võib olla isegi hea, sest keegi pole ju ideaalne, vaid peate koguni lapsena kogetut traumeerivaks See võib olla teile tõesti suur vapustus. Teie enesetunnet ei kergenda praegu ka ratsionaalne mõte, et ema toimis just vastavalt oma teadmistele ja oskustele - emotsioonid on võimsamad, valu ja viha on liialt suured.
Vanemate idealiseerimine on peaaegu alati omane väikestele lastele. Kui tasapisi hakkab ilmnema, et nad pole ei kõikvõimsad ega pühakud, nad ei täida kõiki soove ja on vahel ettearvamatud, ebajärjekindlad, saavad pahaseks, siis tekitab see lastes segadust ja protesti, aga ka ebakindlust ja pettumust. Seda on märgata juba eelkoolieas, kuid kindlasti ka teismeeas. Nagu öeldud, võib see olla ka tervendav ja vabastav, sest on loomulik olla ekslik, vahel ebaedukas, omade nõrkuste ja vigadega ning see käib kõikide inimeste kohta. Lihtsalt vanemad on need, kes kõige enam korda lähevad ja kus ebatäiuslikkus kõige enam haavab. Olla silmitsi vanemate ebatäislikkusega, kartmata, et maailm laguneks koost, on ilmselt üks arenguülesannetest. Usun, et see võimaldab ka iseennast aktsepteerida koos nõrkuste ja pettumustega.
Võimalik, et teil jäi lihtsalt see varem märkamata ja kogemata, mida see tähendab, kui ema pole ideaalne, tal ei ole kõiges õigus, tal on omad vead ja ta ei ole alati olemas kui vajate. Kuid see kõik ei tähenda, et teie oleksite seepärast ei parem ega halvem, et teie ema on selline nagu on. Ema on ema ja teie olete teie. Te olete kaks eraldiseisvat täiskasvanut inimest.
Kui olete praegu nii mõndagi ümber hindamas, siis võtke seda kui hädavajalikku etappi küpsemaks saamisel, mille juurde käib teie eristumine isiksusena, eraldumine seotusest emaga. See ei tähenda iseenesest ei head ega halba suhet, vaid mõistmist, et te enesetunnetus oleneb palju teist endast, mitte niivõrd enam emast, tema hinnangust teile, veel vähem tema sekkumisest teie ellu. Varem või hiljem piditegi sellega silmitsi olema ning mõistma, et ema ei ole ideaalne, teie ka ei ole, keegi ei ole.
Võimalik, et teiegi olete omaks võtnud kõrged nõudmised enda suhetes, püüdlete ideaalsuse poole, olete kogenud pettumusi iseendas. Kas saaksite olla enda suhtes leebem, aktsepteerida end sellisena nagu olete, teha vigu, mitte meeldida kõigile jne.?
Kuid jah, saan aru, et praegu on teil siiski raske, võitlete oma valu ja kurbusega, olete vihane, sest nüüd meenub palju ka lapseeas kogetust, eelkõige see, et ema teid ei mõistnud. Nüüd, mil vajate tuge, on see eriti selgelt päevakorral. See võis olla üsna suur eneseületamine väljendada emale seda, mida tunnete, millest olete puudust tundnud ja kuidas oma suhteid praegu näete. Isegi, kui praegu on väljaütlemised teie suhteid emaga pingestanud, ei pruugi see nii jääda. Temagi vajab aega, et teie ümberhindamistega toime tulla. On ju tema parimas usus teid kasvatanud nagu õigeks pidas, temagi oodanuks pigem tunnustust, tänu, vähemalt mõistmist. Üsna raske on ju taluda oma lapse poolt süüpinki panemist. Kindlasti ju ongi neid asju ka, mida head ja väärtuslikku olete kaasa saanud. Küllap teiegi südames tunnete, et see, kuidas ema teid kohtles, mida õigeks pidas, tegi ta heas usus, et nii on parim teile (vihjate sellele oma kirjas ka). Kas usute siiralt, et tal olid parimad kavatsused ja ta hoolis teist ja talle on teiega hea suhe endiselt väga oluline? Kui jah, siis ehk aitab see teil näha praegu asju leplikumalt. On selline ütlemine, et emad ei pea olema ideaalsed, tähtis on olla piisavalt hea. Mis see iganes teie jaoks tähendab, pole teil teist ema ja iga ema on oma lapsele piisavalt hea, ta soovis teile parimat ja armastab teid endiselt.
Mis on olnud, seda muuta ei saa. Samuti ei saa te muuta teist inimest. Kuid jah, teie seda ju ilmselt ei eelda ega oota ka. Küsitegi seda, kuidas oma tunnetega toime tulla. Andke ka endale aega, nagu ka emale. Keskenduge sellele, mis on olnud hästi, mis on praegu hästi. Kui on olnud õppetunde, siis on teie valik ja vastutus mitte korrata seda, mida te õigeks ei pea. Teie võimalus on lahti lasta sellest, mida te muuta ei saa. Emale saate andestada olenemata sellest, kas ta mõistab teie valu ja kurbust. Kuigi jah, teil oleks praegu kindlasti kergem, kui ta ei oleks kaitsepositsioonil ja oleks teie tunnete suhtes empaatiline, mõistaks teie tundeid ja valu. Teil oleks ehk kergem praeguse pingega toime tulla ka seeläbi, et te ei teeks maha iseennast, aktsepteeriksite end hea emana, ei püüa olla ideaalne, vaid piisavalt hea, armastaksite oma last ja usuksite, et kui teete seda, mida peate parimaks, siis ongi kõik piisavalt hästi, nii teie suhetes oma emaga kui ka teie suhetes emana oma lapsele.
Mis puudutab pereterapeute, siis muidugi oleks see hea mõte pöörduda sinna koos emaga. Igaks juhuks vaadake: www.pereterapeudid.ee , võimalik, et on teie elukoha lähedal ka vastuvõtukohti.
