Mure 11 a tütre pärast!
Kõik algas kui tütar oli 2,5 a ja sündis pere teine laps. Kui beebi häält tegi, hakkas tütar kohe ka nutma ja nii u 2 kuud. Peale seda on ta vihanud beebisid kes meil külas käivad ja kui need häält on teinud avaldab tütar valjult arvamust ja käsib neil vait olla. Oma 2,5 a noorema vennaga nad saavad läbi mõni päev hästi ja mõni päev kaklevad. Koolis on tal kõik hästi nii hinnete kui sõpradega ja käitumisega aga kodus ta ainult haugub ja kardab koguaeg et midagi juhtub v kas ta nüüd sureb ( nt kui käisime arstil ja õeldi et mandlid on haiged) ta mõtleb hästi negatiivselt kohuaeg ja pabistab selliste asjade pärast mis last uldse ei peaks huvitama( nt raha pärast)
Nüüd on seis selline, et keegi eriti ei tahagi meile kiülla tulla lapsega j ta ise ütleb et ärgu tulgu siis.
Kui rääkisin talle et võiksime psühholoogi juurde minna, et ta oskab aidata, siis hakkas ta nutma. Muidu on ta tubli laps ja saab kõigega hakkama aga ärritub kergesti.
Kuidas ma peaksin käituma, et saaksin teda aidata?
Ette tänades,
Kätlin
Olete märganud juba alates poja sünnist, et tütar reageerib eriti tundlikult beebidele. Nüüd hiljem on tasapisi lisandunud mitmeid olukordi, mida tüdruk pelgab ja väldib. Näib nii, et tüdruk on tavapärasest ärevam. Selle põhjused võivad olla ka geneetilised, kuid ka aja jooksul kujunenud, st keskkonna mõjul. Esimesel juhul võite leida seoseid teiste pereliikmetega, teisel juhul on last mõjutanud näites ümbritsevate inimeste reageeringud, tema enda kogemused ja juhtumised, mis on olnud hirmutavad. Kuid sageli on nii, et ühest põhjust polegi, või on mitme asjaolu kokkulangevus kujundanud tüdruku ärevust. Teie jaoks on olulisem, mida teha, mis oleks talle toetav ja abistav. Küllap oletegi juba mitmeid asju proovinud ja leidnud ka seda, mis suurendab või vähendab tüdruku hirme – kõik, mis tundub hästi mõjuvat, tasubki proovida. Nüüd siis veel mõned mõtted, mis oleks hea arvestada ärevusele kalduvate lastega. Enne veel lisan, et kui mured on just hiljaaegu süvenenud, siis võib ju oletada ka läheneva teismeea mõju. Sel juhul tasub arvestada eelkõige seda, et tütar on eriti tundlik kõikvõimaliku kriitika suhtes ja vajab väga vanemate tunnustust ja samas ka võimalust enda eest seista, protestida jne. See on keeruline aeg täis vastuolulisi käitumisi ja keevalisi emotsioone.
Kõige olulisem ehk on teie enda ja teiste lähedaste suhtumine ja reageeringud lapse käitumisele. Ärevatel lastel kipuvad olema ka ärevad, murelikud või nõudlikud vanemad. Seega, mida rohkem on pingelisi olukordi, äkilisi reageeringuid, riidlemisi, karistamise hirmu, seda keerulisem on ka lapsel oma ärevusega võidelda. Jälgige, millised õpetussõnu lapsele jagate, kas need on pigem hoiatavad või julgustavad ja toetavad. Kas teie enda mõtteviisist õhkub pigem muret ja pessimismi või usku lapsesse, õnnestumistesse ja lapse headusse. Muidugi ei tähenda see jutt, et kui on põhjust muretseda, et te seda ei tohiks välja näidata või püüda ära hoida riske, pigem on see jutt selleks, et vahel on emad-isad liiga muretsevad või pinges, väsinud, ülekoormatud jne. Jälgige kindlasti, kas teie ise saate tunda oma tegemistest ja lastest rõõmu ja rahulolu.
Sageli on lastel omad fantaasiad (eriti eelkoolieas), mõtted seoses surmast ja haigustest ning see on täiesti eakohane, et nad küsivad ja kardavad veidraid asju. See tulebki sageli teadmatusest või mõnest varasemalt kuuldud jutust, nt keegi oli haige ja suri ära. Võimalik, et tal ongi kujunenud mitmeid negatiivseid seoseid. Kui ta midagi küsib, siis püüdke anda eakohaseid ja tõepäraseid vastuseid. Ärevust võib toita mitte ainult hirmutavad kogemused, vaid ka vastusest kõrvalehiilimised või lapse mure ignoreerimised.
Kui laps reageerib mõnes olukorras väga ägedalt, siis peegeldage temas toimuvat, kuulake teda aktiivselt ja andke olukorrale võimaluse korral seletusi, kuid nagu öeldud olgu see ikka tõene ja aus vastus. See kujundab usaldust ja kindlustunnet, mida ta kindlasti vajab. Kui laps näiteks muretseb raha pärast, kellegi haiguse pärast, siis peegeldage tema tundeid nii, et ta saaks sellest rohkem rääkida ja oma muret väljendada ning andke talle mõni kindlustunnet pakkuv lühike ja selge vastus (nt emme-issi käivad tööl ja meil on raha, et osta vajalikke asju).
Kui laps vahel käitub teie arvates ebaviisakalt, nt külalistega, siis võib teil olla piinlik ja täiesti loomulik, et tüdruk saab noomida. See omakorda soosib tema jaoks negatiivseid seoseid külalistega ja uued pahandused on justkui ette prognoositavad. Ehk aitab see, kui ennetate ja räägite tüdrukuga varakult ja lepite kokku, et kui ta tunneb millegi pärast muret või teda miski häirib, kuidas ta võiks seda öelda. Võib ju juhtuda, et kui ta saab vabalt rääkida teiega, mis teda pahandab või ärritab, siis polegi vaja hiljem karjuda või muul moel oma ebamugavust väljendada. Teie poolt on kõige olulisem see, et te last kuidagi ei halvustaks tema ärevuse pärast. Ta tuleb iseendaga siis paremini toime, kui te aktsepteerite, et tema jaoks on ebamugav olla koos külalistega ja talle ei meeldi beebid. Alles siis, kui ta saab nö loa tunda end ebamugavalt, võib ta leida viisi sellega toime tulla. Te saate olla toeks nii, et ei sunni teda olema teistsugune ja võimaldate tal rääkida, mida tunneb, kui beebi karjub või peab minema arsti juurde ja ei mingit tema mõtete ja tunnete arvustamist ega moraalilugemist.
Tundub nii, et tüdrukul on piisavalt hea enesekontrollivõime – koolis on ju kõik korras. Kuid pinge on ilmselt piisavalt suur ja kodus vabanedes, hakkab ta käituma teisiti. Ka siis on sobiv hetk võtta aeg maha, istuda temaga koos ja rääkida rahulikult sellest, kuidas tal täna läinud on, mis mureks, kas miski häirib või vaevab jne. Veelgi parem, kui te ei tee seda vaid siis, kui probleemne käitumine ilmneb (nt lööb või haugub), vaid see oleks tavapärane kohe peale kooli.
Lõpetuseks veel - kindlasti ei ole teie laps ei halb ega hea, kui ta käitub vahel tavatult, ebaviisakalt, muretseb või kardab midagi, kakleb vennaga jne. Samuti ei ole teie kuidagi halvem lapsevanem, kui teie laps teisi lapsi külla ei taha. Ta lihtsalt annab teada, et ta püüab aga ei oska mõne enda jaoks keerulise asjaga toime tulla ja vajab teie abi ja mõistmist.
Kui laps tunneb, et ema-isa ise on rahulikud, nad ei ole liialt mures kellegi-millegi pärast, on lapsele kättesaadavad, kui ta vajab, on optimistlikud ja jagavad lapsele piisavalt tunnustust, siis tuleb temagi oma ettetulevate murede ja ärevustega kergemini toime. Kui aga siiski, olete mures, et tüdruku igapäevane elu on häiritud tema ärevuse ja hirmude pärast, need on seletamatud, põhjendamatud, nõuandeid ei aidanud, siis ei tee paha ka mõne spetsialistiga konsulteerida (nt lastepsühhiaater, pereterapeut).
