Tere! Olen täielikult nõutu, mida peale hakata oma abikaasaga. Meil tekivad pidevalt probleemid lapselapse kasvatuse teemadel. Meie tütrel sündis 17 aastselt poisslaps. Lapse isaga nad kokku ei jäänud. Poiss on juba kolmene. Siiani elavad nad lapsega meie juures. Abikaasa nõuab minu käest kogu aeg, et mina toimetan poisiga. Kui ta haigeks jääb, kutsub ta minu töölt koju, kuigi nad mõlemad koos tütrega on kodus. Hoolduslehe pean alati mina võtma, sest abikaasa käratab alati, et mis vanaema sa oled ja kas töö on tähtsam, kui lapselaps. Kui ma püüan seletada, et lapsel on ema, kes tema eest hoolitseb, siis saab ta minu peale tigedaks ja ütleb, et ta ei usalda teda ning ta nagunii hakkama ei saa. Ta ei usalda isegi seda,et tütar last lasteaeda viiks. Me käime vahetustega tööl ja käime abikaasaga erinevas vahetuses. Teinekord ei ole piisavalt tööd ja meil toimub töö ühes vahetuses. Töö algab siis kell 6.00 hommikul ja siis on paanika lahti, kuidas poisike lasteaeda saab. Sellepeale, kui ma ütlen, et tütar viib on sama jutt, et ta ei usalda teda. Peale seda on ta minu peale vihane, nii et ei räägi minuga päev läbi. Nädalalõppudes, kui ta on koos sõpradega napsutanud, siis koju tulles hakkab tütrele moraali lugema, miks ta oma lapse järele ei vaata ja ei tegele temaga. Mul on abi vaja,kuidas käituda.
Olete mures oma suhete tõttu abikaasaga, mida pingestavad erimeelsused lapselapse kasvatamisel.
Kirjast kahjuks ei selgu, kas teie abikaasal ja lapse vanaisal on ka tõsised põhjused oma tütart mitte usaldada. Lihtne arvestus näitab, et tütar on juba 20-aastane - seega ei ole enam tegu teismelisest emaga vaid noore täiskasvanuga.
Usalduse määr ongi siin otsustava tähtsusega. Kui tütar käitub lapse elu, tervist ja arengut kahjustavalt, siis on tõepoolest ohtlik teda usaldada ning sel juhul peaks omavahel kokku leppima, kes mille eest otsustab, ja lapse emale peab jääma selline osa vastutusest, millega ta tõesti toime tuleb.
Kui usaldamatus on pigem muudest asjaoludest ja suhete iseloomust tulenev, siis peaks seda olukorda kõik koos arutama (teie, abikaasa, tütar) ning võtma vastu otsuseid, tegema kindlad kokkulepped. Ühe väikese poisi esimene turvaisik ja hoolitseja peaks olema lapse ema. Kirjast ei selgu, mida teeb teie tütar neis olukordades, kus teie oma abikaasaga lapselapse pärast tülitsete. Oleks ju loomulik, et lapse ema otsustaks kõige üle: mina viin, mina olen haiguslehel jne ning kui ta ei tule ise toime (kõigega ei peagi toime tulema), siis küsib abi.
Suhteid aitab alati selgendada üksteise kuulamine ja teineteisega rääkimine. Pereelu on nagu meeskond, ja teie meeskonnas on kolm täiskasvanut. Kas oleks võimalik teil omavahel asjades kokku leppida? Ja igaüks peaks ikka seisma enda eest: teil on omad seisukohad, püüdke neid selgitada sel moel, et see oleks teistele mõistetav. Samas tuleb ära kuulata ka n-ö vastaspoole vastuargumendid, nende tagamaadest aru saada ning seni kuulata-rääkida, kuni sünnib otsus, millega kõik rahul on. Kui mees "võtab" tütre kallal, siis on ka tütre asi see olukord lahendada koos isaga, teil pole vaja sekkuda.
Paistab, et teie abikaasal, aga võib-olla ka teil endal on raske suhtuda oma tütresse kui täiskasvanud inimesse. Aga seda ta on ja tema peab võtma vastutuse lapse kasvatamise eest, vanavanemad on olulised toetajad - ent mitte põhivastutajad. Kui need asjad omale kohale asetuvad, on loota, et suhetes on vähem pinget.
