Tere! Olen äsja välja astunud suhtest mis kestis 5 aastat suurelt vaimsevägivalla tõttu. Oleme lastega eraldi elanud juba 1,5 kuud. Suurem laps tundub rahulik aga väiksema poja reageering teeb veidi muret. Nimelt lapse isa väitis peale kooselu lõppu, et kui meievahel suhet pole siis ei saa tema ka lastele isa olla. Ta hoidis neist 2 nädalat eemale kuniks siis lõpuks tuli ikkagi ja võttis väiksema poja enda juurde 9 päevaks. Kui laps oli isaga keeldus ta minuga telefonitsi suhtlemast, ning ka koju tulemast. Reaalselt vedasin lapse vägisi autost tuppa, sest ta oli täiesti vastu nuttis ja hüsteeritses. Nõnda me kahekesi nutsime lapsega, kuni ta vähehaaval rahunes ja lõpuks ütles ,et kodus on ka hea. Mitu päeva oligi rahulik, palusin lapse isal ka lapsega rohkem suhelda, et ta ei tunneks et teda on isapoolt hüljatud. Nüüd laps pidevalt ütleb ,et tahab issi juurde. Ja see nädalavhetus oli ta taas issi juures, ja ei tahtnud koju tulla. Aga ta oli seekord koos õega, päris hüsteeriaks ei läinud aga oli näha ,et laps ei olnud antud olukorraga väga rahul.
Mis puutub minu ja lapse isa suhetesse siis laste ees on need rahulikud, omavahel ikka mõnevõrra sõdime, väga keeruline on praegu teha õigeid ja valesid otsuseid ,et lapsel oleks ka sellest kasu. Lapse isa näeb hetkel ainsat väljapääsu ära leppimises, mina aga olen sellele täiesti vastu ja usun et olemas veel meetodeid , et laps olukorraga harjub sest tal on ema ja isa olemas. Kodus on meil korras, puhas ja soe. Lapsel on kõik olemas mida ta vajab, ta saab minult ja isalt piisavalt lähedust, keegi ei riidle ja tema elukorralduses pole muud muutunud kui elukoht.
Siit ka küsimus, mida ettevõtta et antud olukorras? Ma ei taha ,et mu laps siit ära koliks, oleme temaga väga lähedased kuid tundub et mingihetk ongi see ,et laps lihtsalt ei tulegi koju. Väga kardan seda ja korrutan lapsele pidevalt et armastan teda väga ja ootan alati koju. Ei oska ka arvata kas isa teiseltpoolt kuidagi õõnestab minu autoriteeti või midagi, aga olukord teeb mind väga murelikuks
Esialgne kartus, et mees katkestab suhte lastega, ei ole õnneks kinnitust leidnud. Võib ju nii olla, et mees oli esialgu sedavõrd pettunud lahkuminekust , et püüdis nii oma haavatavust leevendada. Sageli kahjuks on nii, et laste kaudu tehakse teineteisele haiget või manipuleeritakse, on see siis teadlikult või mitte.
Nüüd, mil mees on aktiivselt isana laste jaoks olemas, on nüüd teil uus mure – kas võiks poeg hoopis teist eemalduda ja see teeb teile haiget. Enamasti ju on nii, et lapsed vajavad ja soovivad mõlema vanemaga hoida kontakti, suhelda, tunda, et nad on olemas ja hoolivad. Nad tulevad vanemate lahutusega toime just nii hästi, kuidas ema ja ise. Määrav on see, kuidas nad omavahel suhtlevad, kas teevad koostööd, on teineteisega või teineteisest rääkides lugupidavad ja heatahtlikud või mitte. Kui laps aga ei soovi ühe vanemata kohtuda, väldib teda või kardab, siis on sageli see kantud ühe osapoole suhtumisest, st laps võtab omaks ühe vanema suhtumise teisesse, enamasti lähedasema. Või siis satub lojaalsuskonflikti, sest tahaks ju mõlemat vanemat, nende poolehoidu ja mitte kumbagi pahandada, kuid kui tal on ühega hästi, reedaks ta justkui teise.
Nii võib ka teie loos olla, et kui poiss ei taha tulla koju tagasi, peab autost välja meelitama või sundima, siis võib ta nii väljendada ta seeläbi isale poolehoidu. Kuid võib ju ka olla nii, et tal ongi raske kohaneda jälle uuesti, sest ühest kodust teise tulla ongi raske, sest alati tähendab see millestki loobumist, eelkõige ühest vanemast. Ta ju vajaks mõlemat. Seega ei pruugi poisi protest olla teie vastu, vaid selle olukorra vastu, kuhu ta on paratamatult kistud ja mille suhte puudub temal kontroll.
Teda saate poega aidata peamiselt nii, et aktsepteerite tema raskust, tema vastakaid tundeid, tema igatsust olla isaga ja teisi kaasnevaid emotsioone. Lihtsalt kuulake teda aktiivselt ja peegeldage tema tundeid, seisundeid ja vajadusi. Püüdke vältida nii palju kui võimalik laste kaasamist lojaalsuskonflikti. Näiteks pole lapse toimetulekuks kuhjunud emotsioonidega see, kui püüda teda veenda, et tal on teie juures parem, üldse kuidagi võrrelda või võistelda isaga. Veelgi parem oleks, kui saaksite siiralt rõõmustada, et lastel on olnud isa juures hea olla. Kuid esialgu võib see olla üsna keeruline ja see on igati mõistetav.
Praegu võibki olla kõige keerulisem aeg, sest muutus on ju alles nii värske. Lastel pole veel väljakujunenud uut rutiini ja nad tajuvad mõlema vanema emotsioone ja pinget nende vahel. Kui aga tekib kindel rütm ja selgus, kuidas elukorraldus saab toimuma, siis saab ka stress leevendust.
Kui on midagi, mis on mehega klaarimata, kuid on siiski oluline, siis kahtlemata on parim, kui saate teha seda vaid omavahel ja lapse säästa. Lapsed tunnevad end aga siis hästi, kui näevad teid omavahel asjalikult, sõbralikult suhtlemas ja koostöö vanematena ei peaks ju olema kuidagi takistatud, kui teie mees-naise suhe ei toiminud. Kui vahel näib, et mees ei toimi heavanemlikult, näete lapsele kahju, sh ka emotsionaalselt, siis püüdke ka meest veenda selles, et teil on ju eelkõige ühine huvi – et lastel läheks hästi ja neil läheb hästi just siis, kui säilib kontakt mõlemaga ja omavaheline hea läbisaamine.
