Kirjutan oma loo ja ootan kommentaare või mõtteid.
Ma olen armukade ja vihane oma ämma peale,põhimõtteöliselt ainult sellepärast, et mu mees armastab oma ema. Kuna minu oma ema mind lapsepõlvest peale ei armastanud ja eelistas alati nooremat õde (vähemalt see tunne on mind saatnud niikaua kui ma mäletan), siis ma reageerin üsna valulikult sarnasele situatsioonile. Samad hüljatuse ja viha tunne („sa ei armasta mind, hea küll, ega mina sind ka ei armasta!“) tuleb kiiresti tagasi. Ämmaga on lugu nii, et ma üritan igal võimalusel teha teda maha, kõik tema mõtted-arvamused-teod-kingitused – need ei kõlba kuhugi. Miks mees peaks armastama teda, kui tal olen olemas mina? Kui sa armastad teda, siis sa ei armasta mind. Mees on hea mees ja üritab rahu teha, aga õõnnetuseks alustab ta tavaliselt selgitamisest, kui hea inimene ikka ema on jne. Selleks ajaks olen mina juba nagunii vihane, sest ma ju ei taha kuulda, et tema on hea, sest sellevõrra olen ju mina halvem!!! Kiitke mind, MINA olen ju tubli ja armastamist väärt, mitte see loll, saamatu... Vihas ei loe isegi see, et ma halvustan ja mõnitan mehe ees tema ema, keda ta tõepoolest armastab. Loomulikult ei tee selline käitumine mind kellegi silmis paremaks. On kõik asjaosalised õnnetud, mina ise veel kõige enam. Aga see vihapurse ja armukadeduse laviin tuleb peale nii ootamatult ja tugevalt, et ma ei saa sinna suurt parata.
Ma olen võimeline tüli üles kiskuma, kui mees mainib lastele, et sööge suppi, näe, vanaema keetis selle ilusa supi- miks ta MINU söögi kohta ei ütle, aga näe, mamma keetis ja kohe vaja mainida...
Ilmselgelt on tegu tunnustuse puudusega, aga minu moodus tunnustust hankida ei too seda küll kunagi, vastupidi, see tekitab kannatusi mu perele, ämmale (kes tegelikult on kõige hoolivam ema ja armastavam vanaema, aga seda ei ole ma nõus enamasti endalegi tunnistama). Ja kõige õnnetum olen mina ise.
Ma ei taha, et mu pere laguneks, et ma laste elu ära rikuksin ja mehe elu ka, aga sinnapoole on asi vääramatult teel, kui ma midagi ette ei võta. Kuidas ometi muuta seda poolautomaatset reaktsiooni? Asi on hullemaks läinud peale laste sündi 3a tagasi. Oma osa mängib muidugi see, et mul lihtviisiliselt ei ole oma aega oma mõtetega tegeleda, mediteerida jne kolme väikelapse kõrvalt. Pealekauba ei ole mul Tallinnas sõpru ega eriti tuttavaid. Mehe meelest on väga hea ja lõõgastav, kui Mamma meile tuua mõneks päevaks- mis mina asjast arvan, võite ülevaltpoolt lugeda mina käin need päevad ringi nagu vihapunn ja tunnen, et minu arvamusest sõidetakse üle ja veetakse seda ... siia, kui mina ei taha, mul ei ole kodus mingit sõnaõigust jne. Ma armastan oma meest ja kõik inimesed mu kõrval oleks valmis andestama ja eluga edasi minema õnnelikult koos, kui vaid mina oma hüljatud armastuse tunnetest jagu saaksin. Olen proovinud mitmeid tehnikaid tunnete vabastamiseks, sh vabastavat hingamist ja muid meditatsiooni tüüpi asju. Ma tean ja mõistan selle probleemi juuri ja olemust, kuid olen raskustes selle muutmisega. Selle probleemi aluseks on suhe emaga, kellega meil on vastastikku see viha, et mind ei armastata. See on väga kinnistunud ja „hästi sisse harjutatud“ tunne ja emal on see omakorda vanaemalt pärit, kes oli ka kõike muud kui hellasüdameline ema ja nii see ring käib.
On kellelgi soovitusi, mõtteid, arvamusi?
Kõike ilusat ja loodan, et see aasta tuleb positiivsete muutuste aasta, kui ainult teaks, kustotsast pihta hakata.
Te olete üsna palju oma armukadeduse põhjuseid analüüsinud ja väga teadlik seostest oma lapseeas kogetuga. Endassesüüvimine ja hea kontakt oma tunnetega, iseendas toimuva mõistmine on heaks eelduseks ka midagi muuta. Kuid jah, nagu ka ise täheldate, on see kõige keerulisem osa – muuta emotsionaalseid spontaanseid reageeringuid. Teate, et juurprobleem on lahendamata, so viha hüljatusest, armastuse puudumisest. See mis on loomulik ja mida iga laps vajab oma emalt, on teie jaoks olnud puudu ning igatsus armastuse ja tähelepanu järele ning pettumus selle puudumisest on teisse sügava haava jätnud.
Kuigi mõistate, et olete vaid ühe jätkuva suhtemustri osa, on seda siiski väga raske seda jätkumist katkestada. Kantakse ju edasi nii hoiakuid, uskumusi, käitumisviise kui ka kiindumussuhte mustreid. Te teate, et mees ega ämm ei saa kompenseerida seda, mida lapsena igatsesite, kuid emotsionaalselt olete ikka haavatav ja elate iga kord uuesti läbi oma valu, mis ei allutatav teadlikule valikule tunda selle asemel midagi muud.
Kuid jah, praegu ei aita teid loogika, ega kaalutletud otsused, sest miski veelgi võimsam teie sees ei anna rahu ja mõjutab teie enesetunnet ning emotsionaalset reageeringut neisse olukordadesse, kus mees õigustab oma poolehoidu ämma, kiidab teda ja kui ämm on hooliv ja armastav, kellele pole miskit ette heita, et olla ometi vahel ka õigustatult vihane, et saada veidi leevendust. Nii jätkudes suureneb vaid teie süütunne, järjest vähem jääb võimalusi kogeda toimivat head ehedat usalduslikku armastavat suhet ilma painajateta.
Teie kõik tunded nii ämma, mehe kui ema vastu on inimlikult mõistetavad ja loogilised, kuid nii võiks tunnete kohta öelda. Pole olemas mingit mõõdupuud, mida tohiksite tunda ja mida mitte, pole olemas õigeid ja valesid emotsioone. Kuid jah, nii nagu isegi mainite, meil on võimalus võtta midagi ette, et end paremini tunda ja mittetoimivaid suhteid muuta. Just suhteid ja suhtumisi, mitte teisi inimesi.
Nii ei ole mõtet võidelda ämma ega mehega, ega loota, et ta saaks pakkuda teile seda, millest lapsena puudust tundsite. Kas pole ikka ja jälle äratundmist pakkuv, et inimesed leiavad oma elus partnerid, kellega loodavad korrata või kompneerida lapsena kogetut? See pole ometi juhuslik, et te sidusite end mehega, kellega suhe võimaldab teile olla jälle silmitsi armastuse pärast konkureerimisega, hüljatuse tundega, hirmuga mitte olla väärt armastust? Ühest küljest vägagi tuttav seotusemuster, kuid loodetavasti pole ainus võimalus lihtsalt suhtest põgeneda ja nii ka valu vältida. Lahendus oleks võtta vastu ja tunda armastust mis on teie elus olemas.
Mõtted, mis teie kirja lugedes tekkisid viivad ka teie suhete juurde emaga. Kõige mõjusam ja teraapilisem näib olevat vabaneda vihast ema vastu. Te olete mõistnud, et emagi ei saanud ilmselt piisavat turvalist kiindumust tunda ise lapsena ning püüdis olla just nii hea ema nagu oskas. Kindlasti armastas ta teid, hoolis teist, kuid võimalik, et viisil, mis ei olnud teile tuntav või piisav. Teie ei ole ju seetõttu ei halvem ega parem, olete ikka teie ise ka siis, kui teie ema sai lapsena kaasa oma perest viisid väljendada lähedust. Ma ei tea, kas see loogika aitaks, sest nagu öeldud neis asjus ei pruugi mõistuslikkus toimida, kuid parim, mis saaks juhtuda, on sõlmida iseendas rahu seoses emaga, leppida sellega, mida teie ei saa muuta ja milles ka teie ema süüdi pole. Kui võimalik, siis võtke need teemad jutuks emaga ja julgustage teda rääkima oma emast ja isast ja võib-olla leiate tee tema hinge ja mõista toimuvat, väljendada ka oma igatsust armastuse järele ning leida hingerahu. Võimalik, et saate tunda vabanemist oma vihast, kui saate seda emale väljendada. Olenemata sellest, kas ta esialgu end kaitseb ja õigustab, võib ta samuti vabaneda oma võimalikust süütundest, kui teid ja õde tõesti erinevalt kohtles. Andke talle võimalus saada teadlikuks sellest, kui väga teda vajasite ja tema tundeid . Oleks hea, kui te ei ootaks liiga palju - ta ei pruugi ju kõike samamoodi näha nagu teie, leppige sellega, et teil on mõlemal õigus oma tunnetele ja mälestustele toimunust. Olulisem on pigem see protsess, mida suhted emaga võiksid pakkuda teile oma tunnetega toimetulekuks, et teha ruumi armastusele oma praeguses lähisuhtes. Sõltumata sellest, mida ema asjast arvaks ja kuivõrd midagi omaks võtab ja teid mõistab, saate teie talle andestada ja saada hingerahu.
Võimalik, et seeläbi, kui toimuksid muutused seoses emaga, leppimine toimunuga, andestamine, vabanemine valust, mõnede asjade ümberhindamine, võiksid teie reageeringud ka seoses mehe ja ämmaga muutuma hakata. Nemad ei saagi päriselt kompenseerida lapsena kogetut. Jagage endas toimuvat ka mehega, öelge, mis teid haavatavaks teeb ja mida ta saaks teha, et te tunnetaksite end armastatuna.
Ja veel, kas oleks võimalik hoopis loobuda tõestuste otsimisest, nt kas mees armastab teid või ei, eriti aga võrdlusest, kas ämm on olulisem kui teie või seada kahtluse all, kui armastab oma ema, siis teid ilmelt mitte. Need on kindlasti erinevad asjad ja võib ju eeldada, et mehel, kellel on olnud head suhted emaga, saab pidada usaldusväärseks ja hoolivaks ka pereisana, abikaasana, saate temale toetuda ka siis, kui on vaja toime tulla oma valusate kogemustega.
mina käin need päevad ringi nagu vihapunn ja tunnen, et minu arvamusest sõidetakse üle ja veetakse seda ... siia, kui mina ei taha, mul ei ole kodus mingit sõnaõigust jne. Ma armastan oma meest ja kõik inimesed mu kõrval oleks valmis andestama ja eluga edasi minema õnnelikult koos, kui vaid mina oma hüljatud armastuse tunnetest jagu saaksin. Olen proovinud mitmeid tehnikaid tunnete vabastamiseks, sh vabastavat hingamist ja muid meditatsiooni tüüpi asju. Ma tean ja mõistan selle probleemi juuri ja olemust, kuid olen raskustes selle muutmisega. Selle probleemi aluseks on suhe emaga, kellega meil on vastastikku see viha, et mind ei armastata. See on väga kinnistunud ja „hästi sisse harjutatud“ tunne ja emal on see omakorda vanaemalt pärit, kes oli ka kõike muud kui hellasüdameline ema ja nii see ring käib.