Minul on pisike mure oma 2a4k pojaga. Ta on meie peres ainuke laps ja lasteaias ta ei käi. Beebi oli planeeritud ja väga oodatud!
Juba raseduse ajal oli meie jaoks oluline, et ka issil teksiks lapsega lähedane suhe. Ja tekkiski. Juba imikust saadik, kui laps oli haiget saanud või kartis midagi, siis polnud iialgi vahet, kas teda lohutab issi või emme. Töö pärast aga peab issi aeg-ajalt käima ära soomes. Mitte iga nädal ja kui käib, siis paar päeva korraga. Viimane suvi kujunes aga kahjuks selliseks, et paar kuud järjest oli issi kodus ainult nädalavahetustel. Laps oli muidugi kurb ja segaduses, iga hommik algas issi otsingutega. Iga kord, enne kui issi ära pidi minema, me alati rääkisime talle sellest ja seletasime, mis toimub ja et issi kindlasti tuleb tagasi. Iga päev mitmeid kordi sai suheldud telefoni teel ja kodus olles veetsime koos perega aega. Ometi on nüüd nende suhe muutunud. Septembris sai poja 2 aastaseks. Mees peab mul endiselt vahest ära käima, aga nagu ennegi- ainult vahest harva. Aga lapse käitumine issiga muutub minu arust juba väga inetuks. Iga hommik räägib esimese asjana, et tahab issile helistada. Ja kui siis näeb, et issi on hoopis kodus, siis karjub et ei taha issit. Ja nii on pidevalt. Ühest küljest otsib ja nõuab oma issit ja samas jälle karjub, et ei taha! Probleem on kõige rohkem just kodus olles. Koos perega külas käies on poja palju leplikum ja probleemi nagu polekski. Kuid kodus klammerdub ta ainult minu külge. Issi ei tohi talle süüa tuua, mänguasju võtta, kui ta nutab, siis ei tohi issi isegi teda vaadata! Ja me tõepoolest oleme proovinud temaga rääkida, arutada, sarnaseid olukordi legomehikestega läbi mängida jne… Ühest küljest ei taha ma tal lubada issiga nii inetult käituda ja samas jälle ei saa ma ju teda sundida ilusti käituma…
Samal ajal on viimased kuud tekkinud tohutu lähedusevajadus emme järele. Algas see paar kuud tagasi ja on ainult hullemaks läinud. Kui muidu oli meil luti koht ainult voodis (ta magab enda voodis) ja tegelikult see lutt ei olnudki väga oluline, siis nüüd tassitakse lutt igale poole kaasa. Ja läbirääkimisi võin ma üksinda pidada. Igasugusele arutelu katsetuselegi järgneb kohe hüsteeriline nutt, nii et ta lausa väriseb üle keha. Samas jälle külas käies lepib ta sellega, et lutti kaasa ei võta ja ei tunne sellest isegi puudust. Kodus olles kõige parema meelega istub ta minu süles, lutt suus, käsi mul pluusikaelusest sees ja tiss peos ja nii et meil põsed ka vastakuti on. Ta otsib nii kodus kui külas kogu aeg nahk-nahaga kontakti minuga. Pisike tissikaevur on ta kogu aeg olnud, aga sellest ajast saadik, kui ta rinnatoidust ise loobus 1a3k vanuselt, kadus ka see tissikatsumise komme ära. Aga nüüd on see kuidagimoodi tagasi tulnud jälle. Magab ta juba ammu oma voodis (mis on meie voodi kõrval), aga viimasel ajal hakkab ta järjest kindlameelsemalt nõudma emme kaissu tudule (seejuures karjutakse, et issi peab ära minema; kui issi teise tuppa läheb, siis hakkab jälle pihta röökimine, et vaja issile kalli ja musi teha; ja kui tehtud, siis jälle röögitakse, et issi peab jälle minema minema). Siiani oleme siiski väga leebete meetoditega endale kindlaks jäänud ja ta ikkagi tema enda voodisse magama saanud. Enamasti ma istun seal magamistoas lihtsalt laps süles ja räägin talle, et ta ma siis lihtsalt ootan kuni ta on valmis oma voodisse minema; viimane kord ma ootasin ligi pool tundi kuni ta mul süles istus ja kaisutas mind, enne kui lõpuks teatas, et ta nüüd valmis on. Aga kui see asjade areng meil siin samas tempos jätkub, siis paari kuu pärast ma ilmselt istun hommikuni seal voodiserval, laps süles ja muudkui ootan!
Seega ma paluks Teie nõu, kuidas saaks issi ja poja suhteid taas paremaks muuta ning et kas selline pidev emme-vajadus, tissi katsumine ja pidev nahk-nahaga kontakti vajadus, on igati normaalne ja eakohane või peaks natuke muret tundma?
Muidu on tegu igati terve ja tubli lapsega, kes jookseb-hüppab-möllab ja räägib juba kuni 7 sõnaliste ja grammatiliselt korrektsete lausetega! Tsipa memmekas lihtsalt!
Tundub, et teie lapsukese peas valitseb issi osas suur segadus, ja tema käitumine on selle segaduse peegeldus. Laps kindlasti ei käitu inetult, ta tunneb ilmselt korraga palju erinevaid tundeid, kirjelduse järgi arvan, et neiks võivad olla igatsus, pahameel, arusaamatus, kurbus..., paljugi veel.
Ja kuna väike laps ei tea, et need on tunded ja et neil tunnetel on nimed ja need tunded on igati põhjendatud, kuna need räägivad tema vajadustest, siis ta lihtsalt käitub nii nagu käitub. Kuid seda kõike teate ju teie ja lapse issi. Nii et kõige enam vajab teie laps teie kannatlikkust ja rahu neis olukordades, kus lapses valitseb nii suur tunnete segadik. Laps tuleb oma tunnetega toime teie rahu ja mõistvuse toel. Laps ise ei oska neid olukordi lahendada, teie aga küll.
Eriti nood "tahan - ei taha" olukorrad vajavad sekkumist, seda nii rahuliku peegelduse kui ka täiskasvanuliku rahuliku ja kindla otsuse toel. Lapse kõikuvusega ei tasu liialt kaasa minna, ta ei oska otsust teha ja vajab teie abi selles. (Alateadlik psüühiline protsess lapse sees on seotud ilmselt konfliktiga hülgamise ja kohalolemise vahel, see võib olla midagi sellist: issi jättis mind maha, kuidas ta saab nüüd kohal olla! ei taha issist, kes mu hülgas - tahan issit, kes on kohal! aga kumb issi see praegu kodus on: kas see, kes mu maha jättis või see, kes minu jaoks olemas on... Kuna te kirjutate, et lapsel oli enne Soomes käike isaga väga lähedane suhe, siis väikelapsed ses olukorras võivad vanema n-ö kaheks teha: heaks vanemaks ja halvaks vanemaks. Kui laps kasvab, saab ta tasapisi aru, et nii issi kui ka emme võivad olla nii head (silitab) kui ka pahad (riidleb), ja kuigi tegevused on erinevad, on vanem ikka sama.)
Lapse tundeid tuleb kindlasti arvestada, kuid ei maksa luua harjumust, et teatud asju tohib ainult issi ja teisi ainult emme teha. Ikka arusaamine ja piir korraga, ja just selles järjekorras: ma saan aru, et sa tahad, et mina sulle süüa annan. Sulle meeldiks, kui mina seda teeks (mõistmine, tunnete peegeldus). Kuid praegu mina teen teisi asju ja issi annab sulle süüa (vanemlik rahulik piir). Ja et laps ei jääks liialt oma tundesse kinni ja saaks mõtte mujale pöörata: mis sa tahad, mida issi sulle annab, putru või võileiba?
Tissi ja magamajäämise osas tundub mulle, et see on hea viis, mida kirjeldate. Laps peab magama omas voodis, kuid mis rutiin eelneb, on pere otsus. Süles istumine annab lapsele turvatunde, kui ta saab vajaliku kätte, läheb oma voodisse ja jääb rahulikult magama. Ka neil öödel, kus issi ära on, magab laps oma voodis. Kindlad rutiinid on tähtsad.
Laste turvalisus ja lähedusvajadus ongi erinevad. Ilmselt mõjutab praegu ka see, et issi osas on segased tunded, kui see saab lahenduse, peaks tasapisi ka veidi paaniline emme-vajadus vähenema. Emme-vajadus tuleb lapsele aga kindlasti anda, mil moel ta selle kätte saab, on aga osati ikka ka teie otsustada. Kui tissikatsumine teile endale ei sobi, näidake oma piiri (kasvõi mänguliselt: emme tiss väsis ära, tiss tahab nüüd rahu saada, sa võid pluusi pealt natuke silitada). Teil on ju õigus oma kehale, laps peab hakkama aru saama, et ema tiss ei ole tema oma, tissi ja kogu oma keha üle otsustate teie, mitte laps; lastel, kes saavad kaua rinda, võib olla ses osas oma arusaam).
Voodi ääres istumise pärast ei oleks ehk vaja muretseda. Pigem mõjub see, et te lasete lapsel rahumeelselt ja tema tempos voodisse minna ja uinuda, turvalisuse varu loovalt, mis on lapse arengu seisukohalt väga hea. On nähtav, et need emad, kes otsustavad, et laps on liialt memmekas ja aitab küll, näevad pigem rohkem vaeva lapse iseseisvumisega. Lapse maailmauurimis-käitumine ja turvalisuse varu on seotud nii: mida turvalisem side emaga, seda julgem on eemalduda. Seega tuleb kõigepealt tagada turvalisus.
