Tere,
Olen 30. a naine. Minu suhe emaga on teravdunud ja otsin vastuseid, kuidas oleks kõige mõistlikum suhteid viisakana hoida. Pean tunnistama, kohati on kiusatus temaga mitte suhelda.
Esiteks on meil emaga erinev kultuuriline taust ja arusaam soorollidest ning see on pikalt pingeid tekitanud. Kokkuvõtlikult on mu emal väga tradistiooniline nägemus mehe-naise suhetest ning minul pigem mitte. Ema arvates peab naine „mehele toetuma“ ning mees „naist ülal pidama“. Minu jaoks on praeguseks ainus minu jaoks toimiv suhtevorm võrdne partnerlussuhe, kuhu mõlemad panustavad nii rahaliselt kui muus osas. Mu ema ei mõista seda. Olen väsinud pidamast korduvaid vestlusi teemal, miks ma ei käitu nagu naine peaks, kas ma oma tuleviku pärast ei karda (kui ma ei otsi meest kes mulle äraolemise „garanteeriks“). Kui olen ütelnud, et ma ei soovi sel teemal enam rääkida, sest meil ei ole mõtet vaielda, vihastab ta ja ütleb, et ma ei taha temaga üldse suhelda.
Teiseks kardab mu ema kohutavalt paljude asjade pärast ning ei tule hästi toime muutustega, ilmselt on oluline ka mainida, et temaga ei möödu tõsisemad jutuajamised kordagi, ilma et ta nutma purskaks. Mu eelmine suhe oli pikaajaline (9a) ning ehkki mu emal ja mu kallimal ei olnud lähedast suhet, on ema temasse jätkuvalt väga kiindunud ja elab „tema kaotust“ väga üle. Võrleksin seda leinaga ja tunnen, et ta süüdistab selles tundes mind. Minu lahkuminek eelmise partneriga oli samas pigem aastatepikkune protsess, käisime suhtenõustamises jne, ema oli sellest teadlik, seega on minu jaoks kummaline, et ta mõtestab seda lahkuminekut „järsuna“ . Minu ja eksi läbisaamine on rahulik, ehkki vähene, mis on ju ka loomulik.
Samuti ehkki ta on öelnud, et tal on hea meel, et olen oma eluga edasi liikunud (tal endal on samuti purunenud abielu, peale mida kestvat suhet uuesti ei tekkinudki), ei tunne ma, et see on päriselt siiras. Praeguseks olen pool aastat olnud uues suhtes ja meil läheb hästi. Soovisin oma partnerit emale tutvustada, mille peale ta vastas, et ta ei ole selleks valmis „kuna ta ei suuda teist inimest lihtsalt oma südamest välja rebida“ (lisades ühtlasi „et kui see sulle nii oluline on, teeb ta naerunäo ette ja on selleks ohvriks nõus – minu nimel kõigeks!). Samuti , et üleüldse tahab ta ainult siis mu uue partneriga tutvuda „kui rasedustest näitab 2 pulka“. Mulle ei tundu see päris õiglane. Ma ei saa ilmselt nõuda oma emalt oma uue kallima aktsepteerimist, ent tunnen sisimas, et see tõukab mind emast veelgi eemale. Kuidas sellega toime tulla, et ema kehtestab selliseid nõudmisi ( a la – saa laps ja siis räägime edasi)?
Armukadedust tekitab ilmselt ka see, et minu kallima pere on mind täiesti omaks võtnud. Ema tõlgendab seda minupoolse hülgamisena (sa ei taha minuga suhelda, aga nendega küll). Ühesõnaga, olen lihtsalt olukorrast väsinud. Ema on üksik, kõige suhtes kartlik ja väga jäikade vaadetega inimene, kes ei aktsepteeri teistsugust vaatepunkti. Samas armastab ta mind väga (pigem lämmatavalt ja tahab, et ma täidaks kogu tema pereelu-vajaduse).
Kuidas sellega toime tulla, et vaated elule on nii kaardinaalselt erinevad (ja teine sinu omasid sugugi õigeks ei pea) ja teiseks - ma tunnen et eemaldun emast pidevalt, kuna lihtsalt ei jaksa tema üliemotsionaalsusega tegeleda, samas saan aru, et mingil määral peaksin. Ent nutva ja etteheiteid pilduv inimesega on raske toime tulla.
Teie suhted emaga on olnud väga lähedased ja seetõttu ka teile emotsionaalselt väga koormavad. Kuigi mõistate, et ema armastab teid väga, mõjub see teile ka lämmatavalt. Olete mõistnud, et ema püüdlused sekkuda teie ellu ja suhetesse tulenevad suuresti tema enda kogemustest, lahendamata lähedusevajadusest, kuid seegi ei aita teid toime tulla temapoolsete nõudmistega, võiks öelda ka manipulatsioonidega. Mõtlen selle all näiteks ettekirjutusi, et enne olgu laps, siis on ta valmis tutvuma teie kaaslasega või kuna olete juba omaksvõetud mehe pere poolt, siis tähendab see, et olete oma ema hüljanud. Need on ilmselged püüdlused teid lõksu meelitada ja räägivad leppimatusest, et olete eraldiseisev küps ja sõltumatu temast. Nii isekas kui see ka ei tundu, ei aita ilmselt see, et järgitegi tema nõudmisi, sest sekkumised ja manipulatsioonid ju sellega ei lõpeks. Samas mõistan, et soovite ju vaid head ja tasakaalus suhet, teile ilmselt sobiks, kui ema kohtleb teid endiselt tütrena, st hoolitseb ja muretseb, jagaks vahel õpetussõnu, kuid aktsepteeriks ka seda, et olete juba täiskasvanud ja teil on õigus teha oma valikuid ega pea küsima luba temalt.
Pole tõesti kerge vastanduda oma emale tundmata süütunnet, kui ta tõlgendab teie iseseisvumist enda hülgamisena. Küsimus on suuresti selles, kuidas aidata emal mõista, et ta ei saa elada teie elu ja teie tema oma. Lõpuks on ju täiskasvanulik küps suhtumine see, et igaüks vastutab oma elus toimuva eest ja teise elu korraldada on ilmselgelt teise piiride mitteaustamine, mitte hoolimine, mida vahel ekslikult arvatakse.
Nagu ma aru saan, on teie dilemma selles, kuidas hoida privaatsust oma eraelus ja säilitada hooliv suhe emaga ja nii, et ka tema seda niimoodi tajuks. Te ei saa oma ema muuta, kuid te saate muuta oma reageeringuid – arvestada seda, mis teie arusaamadega sobib ja selgelt seada piir neile sekkumistele, mis ei sobi. Näiteks öelda, et te ei pea õigeks, et ta arvustab teie suhet või dikteerib, kuidas te peaksite oma elu korraldama. Võite öelda, et mõisteta (kui mõistate), et ta hoolib teist ja soovib parimat, kuid te jätate endale õiguse teha otsused ise, sh seda, kas ja millal soovite last ja mil määral suhtlete mehe perega. Mis puutub vaidlusse soorollide ja muudel teemadel, siis kui teile sobib, siis huvituge tema arvamusest, kuid loobuge vaidlusest, kellel on õigus. Kui saate olla siiras, siis huvituge tema väärtustest, tänage kogemuste jagamise eest, kuid vältige hinnanguid ja kriitikat. Tõdege, et on huvitav ja väärtuslik mõttevahetus ja hindate tema soovi teid vigade eest hoiatada ning seejuures peate oluliseks oma elu ise korraldada. Kõik see töötab sel juhul, kui saate olla siiras. Tänamine ja teise inimese kogemuse väärtustamine ei toimi lähendavalt ja usalduslikult, kui see pole ehe ja loomulik, pigem on oht muutuda irooniaks või manipulatsiooniks. Seda tasub kindlasti vältida.
Võimalik, et olete seda kõike juba proovinud. Kuna hoolite oma emast, siis just seetõttu ongi teil raske ka lihtsalt ja ratsionaalselt tema teie ellu sekkumist lõpetada. Kuid jah, ei ole olemas üht kindlat nippi või võluvitsa, kuidas muuta juba kujunenud seotuse ja läheduse viisi, mis ju lastel ja vanematel aastate jooksul süvenenud. Kuid ilma proovimata vastanduda sellele, mis teile ei sobi, ei muutu ju ka need mittesoovitavad suhtemustrid. Ehk aitab teid ka näiteks mõni asja ümbermõtestamine. Näiteks kui seni tundus teile, et olete liiga isekas või hoolimatu kui teete nii nagu õigeks peate ja ema tahtmisele vastu, siis saab mõelda ka nii, et see on küpse inimese tunnus teha ise valikuid ja kuna hoolite emast, siis aitate temast eraldumise ja iseseisvumise kaudu ka temal oma elus uusi suhteid luua ja teha ruumi, et ta leiaks kellegagi lähedust jagada või kuidas leida elule teisi eesmärke ja tegevusi. Isegi kui ta mõnda aega väljendab pettumust teis ja süüdistada teid, võib see olla vajalik, et jõuda millegi uueni. Nagu tabavalt olete märkinud, ta peab saama läbida leinaprotsessi ja selles on vajalik läbida kauplemise faas (nt seada tingimusi teile), seejärel reaktsioonifaas, kus ollakse vihane ja alles siis võib toimuda sellest väljatulek, leppimine ja koguni kasvamine.
Olge tema jaoks olemas ikkagi, väljendage, et temaga toimuv läheb teile korda. Teadke, et te ei pea tõestama talle ei armastust ega hoolimist. Praegu on see tema mõõdupuu, et hoolite siis, kui teete nagu tema tahab. See on ju tingimuslik ja seetõttu ei ole puhas.
Niisiis, väljendage selgelt, kus on teie privaatsus, teie piirid ja seda, et nende olemasolu ei sea ohtu teie suhet ja hoolimist temasse. Kui ta seda ei võta kuulda ega mõista teid, siis aktsepteerige tema arusaamu, mis omakorda ei tähenda nende järgi elamist. Vastandumise all mõtlen seda, et ei allu survele. Vältige vaidlemist ja väljendage seda, mis on teile tähtis ja seda, mida suhetes emaga soovita hoida. Kui ta kogeb, et tõepoolest te hoolite temast ja suhtest temaga ka siis, kui teil on omad vaated ja eraelu, siis ajapikku tuleb ka leppimine.
