Tere! Hooldan juba üle 10 a oma vanema. Ta oli mulle aastaid kõige kallim ja lähedasem inimene, kes mind üksinda üles kasvatas ja koolitas, kuid aastatega lisandunud tervisehädad on teda muutnud kapriisseks polkovniku leseks. Meie suhted on läinud võimatuks ja ma enam ei jaksa tema nõudmisi täita. Südames küll tahaksin teda aidata ja tunnen end alati süüdi, kui kõike ei jõua. Tema aga ka etteheidetega tagasi ei hoia ning seda on nii raske taluda.
Nüüdseks on tekkinud olukord, kus tõrge tema suhtes on nii suur, et ma ei suuda ennast enam ületada. Tervis on otsas, on tekkinud seletamatud värinad ja valud kehas, millele arst muud põhjust peale psüühika kurnatuse ei leia. Käisin psühhiaatri juures, sain ravimeid, olin haiguslehel. Korraldasin vanaema tasulise hooldamise, palusin teiste lähisugulaste abi jne. Hoidsin end mõnda aega eemal. Kosusin, jaks tuli tagasi. Kuid seda kõike võetakse kui minu ajutist eemalolekut, teades, et küll jälle asun oma kohustusi täitma. Keegi ei mõista, et ma ei taha enam nii jätkata. Nii vanaema kui kõik teised on veendunud, et ainult mina isiklikult oskan ja pean ja saan kõike vajalikku korraldada ning teha. Hooldekodusse pole ta nõus minema, vägisi panna ei saa. Keegi teda veenda ei suuda, ta on väga kange ja paindumatu, läheb hüsteeriasse, lubab end ravimitega mürgitada, lukustab end tuppa, teeb teatrit nagu oleks tõesti suremas. See on minu närvid hävitanud.
Tegelikult on ta tervis ja olukord selline, et vajaks ööpäevaringset hooldust. Vanust küll väga palju pole- 77, aga ta on väga närviline, emotsionaalselt ebastabiilne, võib käituda või tõlgendada teiste juttu täiesti ettearvamatult, ajab asju sassi. Helistab kõigile ja tekitab alusetut paanikat, keerab uskumatid asju kokku. Liikumine on väga vaevaline, suur ülekaal, haavandid, ravimeid võtta on palju. Kõht on sageli korrast ära, pamperseid ei luba panna, kakat peame siis põrandalt korjama. Teatud hirmud ja ärevus on tal ka väga võimenud. Pereõde ja -arst soovitavad teovõimetuks tunnistada, kuid mul ei ole jaksu kohtusse pöörduda. Rääkida vanaema endaga ei ole mõtet. Kord on ta väga ok ja vestleme meeldivat, järgmisel päeval võib selle kõik pea peale pöörata.
Ja ma tunnen, et ma ei jaksa sel teemal ühegi sugulasega, ühegi terapeudi ega mitte kellegagi enam vestelda, rinnus hakkab kohe valus ja raske on hingata. Tahan lihtsalt ära sellest olukorrast!!! Tahan vaid oma elu! Ma kardan, et suren või lähen peast segi! Ei taha jääda töövõimetuks või samuti aidatavaks1 Mida ma peaksin tegema, et sellest ringist välja murda?!
Olete olnud väga tubli ja kannatlik oma vanaema hooldamisel, kuid nüüd on teil tunne, et vähe on puudu, et te ka ise n-ö hooldatavaks muutuksite. Emotsionaalselt ongi tegu raske otsusega, ent lugedes teie kirjeldust, ei ole siin kahjuks palju variante. Kui inimene vajab reaalselt ööpäevaringset hooldust ja samas ei ole ta ise nõus hooldekodusse minemisega, kas sel juhul siiski võib teovõimetuks tunnistamine olla asjakohane ja inimlikult õigustatud? Üks toevõimelisuse tunnuseid on ju ka suutlikkus võtta vastutust oma elu eest, kuid seda vanaema praeguses seisus ju siiski adekvaatselt teha ei suuda. See tähendab, et olulisi otsused tema eest teevadki teised inimesed ja just see on hooliv ja lugupidav vanaema vastu. Seda enam, et olete tema lapselaps ning kindlasti hoolite ning soovite talle kõige paremat.
Hooldekodus on vanaemal hooldus ja valve 24/7, ja see on ju hoidev variant tema jaoks ning perspektiivis hea ka teie omavahelistele suhetele. Te saate praeguse liialt suure vaimse ja füüsilise koorma kõrvale panna ning lootkem, et mingi aja pärast saavad teie vestlused põhiliselt meeldivad olla. Teil on kindlasti õigus oma elule.
