Poja peres kasvab viis last. Kõige vanem poiss 15.a. on naisel eelmisest suhtest. Edasi on 7.a. saav poeg, 5.a. poeg 3.a. poeg ja 1,5 a. tütar. Kõik nad on väga tublid ja armsad lapsed.
Jah, selles oleme süüdi, et enne abiellumist me soovitasime pojal kaaluda, kas ta ikka tahab ja saab hakkama võõra lapse kasvatamisega ja kas ta ikka on kindel oma armastuses natuke iseka ja veidrast perekonnast naise vastu, meie omavahelised suhted olid sinnamaani väga head. Nad abiellusid, kusjuures pulma pruudi vanemad ei tulnud. Meie ei julgenud selle koha pealt sõna võtta, kuna pruut polnud oma vanemate kohta ühtegi head sõna öelnud. Alguses püüdis ta mulle ikka meeldida ja me saime minu arust päris hästi läbi, ta oli küll väga impulssiivne, tema "mina" oli ja on praegugi väga kõrge, ta nagu ei tundnud ennast kindlalt. Aeg-ajalt püüdis ta mulle selgeks teha, et minu poeg on nüüd temaga abielus ja mina hoidku üldse neist eemale. Kui sündis esimene pojapoeg oli muidugi rõõmu palju. Kuid meie suhted hakkasid järjest halvemaks minema.
ikka ja jälle olin ma milleski eksinud, küll liiga kaua pojaga rääkinud, küll valesid ja halbu kingitusi teinud, küll last liiga kaua süles hoidnud, küll midagi sündsusetut tema kohta öelnud. Proovisime vanaisaga rohkem lastega tegeleda ja vanematele puhkust anda, aga siis olime süüdi selles, et lapsed ei tahtnud enam oma koju minna.
Tänaseks on seis selline ,et me ei või enam lastega kohtuda, mitu korda on meid lihtsalt välja visatud. Põhjused on välja mõeldud, enamasti ikka ühed ja samad. Et me ei armasta miniat ja et me peksame lapsi, mis on absurdne. Olen palunud,et räägime rahulikult ja las lapsed ka räägivad, kuna ja kuidas me siis neid peksame, aga seda ei lubata. Ütlete kindlasti, et ärgu ma siis toppigu oma nina sinna, las siis elavad ja on üksinda, aga ma ka tean, et minia on kunagi nooruses palju psüholoogi juures käinud. Äkki peaks ta mingit ravi saama, enne kui midagi juhtuda võib. Poeg on nii ära pööranud, et ei tee meid enam tundmagi, lapsed tahaksid väga meiega olla aga ei tohi. Minu närvid on ka üles ütlemas, sest ma olen viimased aastad lausa,nii öelda, nööri mööda käinud, Ootan ja kardan telefoni helinat, et äkki poeg helistab ja tahab asju sirgeks rääkida, või ütleb jälle midagi halvasti, või helistab minia ja sõimab mu jälle armutult läbi.
Ühel lapsel on sünnipäev tulemas, tean, et kui me taaduga ukse taha läheme, siis ei lasta meid kindlasti sisse, ega me tahagi lapse sünnipäeva ära rikkuda aga äkki ta ikka ootab meid, ja mis vanavanemad me oleme, kui last ei õnnitle. Olen kaalunud lasteaeda minekut aga enam ma ei ole milleski kindel.
Ma ei tea, kas te oskategi mulle midagi vastata, aga laste elust tahaks ikka väga osa saada.
Lugupidamisega Vanaema
Teie poja peres on kasvamas 5 last. Elu on läinud niiviisi, et suhted lastelastega on küll head, kuid lahkhelid laste emaga ja oma pojaga on igapäevased.
Kui vaadelda probleemi laste vajaduste vaatenurgast, siis kirjeldate, et lapsed on tublid ja armsad. Sellest võib järeldada, et lapsed kasvavad peres, kus nende põhivajadused on rahuldatud ja kus on arenguks toetav õhkkond. Seega võiks ju järeldada, et minia ja teie poeg saavad laste kasvatamisega hästi hakkama. Lastele arenguks ongi kõige soodsam keskkond juhul, kui laste vanemad saavad omavahel hästi läbi, kui lapsi kuulatakse ja mõistetakse ning vajadusel suunatakse kindlal käel. Piirid pere ja päritolupere (vanavanemad) vahel peaksid olema selged ja lastele mõistetavad: minu pere on ema, isa ja õed vennad. Vanemad ütlevad, kuidas asjad käivad. Vanaema ja vanaisa on väga toredad, aga natuke kaugemal ja ei korralda igapäevaelu.
Mõistan, et vanaemana sooviksite rohkem oma lastelaste elust osa saada. Samas on see nagu kinnine ring. Mida rohkem üritate, seda kaugemale poja pere tõmbub. Suhted on juba aastaid sassis ja ilmselt mõlemal osapoolel on selles oma panus. On täiesti võimalik, et lõpuni neid suhteid n.ö. lahti arutada ei olegi võimalik. Inimestevahelised suhted on nagu omamoodi süsteem, nagu näiteks kellamehhanism, kus kõik osakesed on omavahel seotud ja iga väiksemgi muutus toob kaasa muutuse kogu süsteemis. Täpselt nii kaua, kui keegi ei muuda oma hinnangutes ja käitumises midagi, ei muutu ka süsteemis midagi. Muutus toimub siis, kui toimub teise poole aktsepteerimine just sellisena nagu ta on. Selleks ei ole vaja mõista, vaja on just leppida ja võib olla natuke ka meelest lasta varasemaid solvumisi ja teravaid ütlemisi. Te ei saa suurt midagi teha oma täiskasvanud poja või minia seisukohtades, te saate teha korektuure vaid oma vaatenurgas, oma reageerimistes, oma eneseväljendustes. Kui arvestada sellega, et poja perre on sündinud iga paari aasta tagant uus laps, siis võib olla üsna kindel, et see pere on teatavas pinges. Vanematel ei ole olnud aega taastumiseks ja iseendale ning oma suhtele pühendumiseks. Seega võib olla te oletegi just see ainus inimene, kes oma tasakaaluka käitumisega ning kaine mõistusega saaks tekkinud olukorda muuta ja leevendada. On üsna kindel, et iga 5 lapsega pere vajab head, toetavat, aktsepteerivat ja mitte pereasjadesse sekkuvat vanaema ja vanaisa.
Tihti on nii, et veidi tagasi tõmbudes annate teisele poolele võimaluse lähemale tulla. Võtke endale aega rahunemiseks, tegelege just teile energiat andvate tegevustega. Taasavastage oma hobid. Suhelge sõbrannadega ja võtke midagi ühiselt ette. Loobuge mõttest, et olete vaid siis õnnelik, kui saate olla hea vanaema. Kui tunnete, et suudate rahulikuks jääda, siis võiksite katsetada miniaga rääkimist. Näiteks:” Me oleme erinevad inimesed ja ma olen mõelnud, et see on mulle vastuvõetav. Ma tahaksin meievahelisi suhteid muuta. Ma tahaksin olla hea vanaema oma lapselastele. Kui sulle sobib, siis ma meelsasti aitaksin teid . Miss a sellest arvad?” Teie sõnum peab olema läbimõeldud ja selge, vaid teid ennast väljendav, n.ö. mina sõnum. Loobuge süüdistustest ja sina- sõnumitest, need ei toimi mitte kunagi. Süüdistatav vaid tajub rünnakut ja asub kaitsele ehk siis vasturünnakule. Kui olete oma sõnumi miniale edastanud, siis on võimalik, et muutus ei toimu kohe ja päevapealt. Igatahes olete te teinud sammukese lähemale ehk andnud võimaluse teisele lähemale tulla. Tõele au andes on see peaaegu, et kõik, mida te antud olukorras teha saate. Edasine on juba teie minia ja poja otsustada.
Lasteaeda minekut ma ei soovita. See mõjuks pigem teise poole ehk siis minia ja teie poja mitteaktsepteerimisena ja võib olla üsna kindel, et pinge teie suhetes sellest ei vähene. Kui soovite lapselast sünnipäeval meeles pidada, siis saatke talle kaart või ka väike neutraalne kingitus lapse ema või isa kaudu. Lapse vanemad saavad siis ise otsustada, kas anda see lapsele edasi või mitte.
