Tere! Olen noor naine, kes on 2 imetoreda lapse ema. Minu keeruline suhetepundar emaga jääb juba kaugesse lapsepõlve, kui sain tunda ema poolt hülgamist (st. ema jättis mind tihtipeale üksinda koju, käies ise pidudel), +hoidsid mind sugulased ja tuttavad (kellele ma tänaseks päevaks olen väga tänulik, sest tõenäoliselt ilma nendeta ma poleks täna see, kes ma olen). Rutates nüüd mõned aastad edasi noorest lapsepõlvest teismeikka, abiellus ema mehega, kellel on tugevad kalduvused perevägivallale (minu külge ta kätt pole pannud, aga vaimset vägivalda sain tunda kuni 18.eluaastani). Samuti ka suuremat sorti alkoholiviga saatis neil aastail.
Kõik see on aastatega minusse kogunenud ja suhtlemine emaga vaid keerulisemaks muutunud. Oma esimesest elukaaslasest lahku minnes sain palju noomida/pahameelt, sest too olevat suurepärane isa/elukaaslane..ja tegelikult seda juttu kuulen tänase päevani ja see teeb meeletult haiget, sest mind lihtsalt ei kuulatud ja ei kuulata siiani.
Meie suhted tänaseks päevaks on niivõrd halvad, et olen valmis selle inimese (loe: ema) oma elust ära kustutama. Kuna olen kasvanud vaid emaga, siis tema ongi tegelikult minu ainuke lähedane inimene, keda olen nö. jäägitult usaldanud aga millegipärast tunnen reetmist, ükskõiksust ja lihtsameelsust.
Pigem on mind peetud terve see aeg mässajaks ja õelaks inimeseks, sest olen julgenud välja öelda, mis põhimõtetel elan ja selle eest mind justkui karistatakse.
Olen püüdnud korduvalt rääkida ja ennast avada lähedastele, kuid tundub tulutult. Küll soovitatakse pöörduda psühholoogide poole ja võtta midagi ette! Kuidas saakski langeda sisulisse vestlusesse, kui saan vastu vaid emotsionaalset jama? Ma leian, et probleeme ei saa lahendada selliselt, kui pidevalt öeldaks vastu vaid seda, kui õel ja kuri ma olen? Selle asemel, et rääkida asjast.
Ma olen juba lootust kaotamas ja nüüd pöördungi psühholoogi poole. Esialgu küll anonüümselt aga erinevalt oma emast, otsin siiani lahendust.
Teie halb suhe oma emaga on teile tõeliselt raske kanda.
Lapsepõlves ja noorukieas kogetu on jätnud teie isiksusse ja tundemaailma tugeva jälje, saan aru, et ühelt poolt on just seetõttu teil raske oma emaga suhelda. Teisalt on ta ta teie ainus lähedane inimene, sugulane, ning on loomulik, et soovite tema lähedast, ausat ja avatud suhet.
Teie vajadus tütrena on olla ema poolt mõistetud, aktsepteeritud ja armastatud, sellised on kõikide inimeste baasvajadused. Tõdete, et seda pole te kunagi saanud ning tunnete, et te ema ei mõista teid, teid on justkui reedetud.
Emaga südamest-südamesse pole teil õnnestunud rääkida, loen teie kirjast, et kui olulistel ja valusatele teemadel vestlust alustate, vastab ema süüdistustega teie enda aadressil.
Kõige selle põhjal leiate, et ehk tuleb suhtlemine emaga üldse lõpetada.
Raske otsus. Rasked tunded...
Teile on soovitatud psühholoogiga ühendust võtta, ning esimese sammuna kirjutasite siia foorumisse. Oma muredest ei ole kerge rääkida ning seetõttu tuleb tunnustada teie julgust ja täiskasvanulikku otsust abi väljastpoolt otsida!
Julgustan teid kindlasti pöörduma psühholoogi või psühhoterapeudi vastuvõtule, et alustada koostööd. Eneseteraapia tuleks teile kindlasti kasuks, kasvõi lapsepõlvega seotud raskete tunnete läbitöötamisel.
Kui emaga suhtlemine on pingeline, mõelge, mis on selles suhtes head ja mitte nii head- ning teha teadlik otsus, näiteks võite suhtes võtta aja maha, või suhelda vähem.
Andke sellest emale teada- rahulikult, ärritumata. Teil on õigus omada vastastikku austavaid täiskasvanu-täiskasvanu tasandil suhet oma emaga, kirjeldaga talle, kuidas soovite omavahelist kontakti edaspidi näha. Mida teete ise selleks, et see töötaks, mida ootate temalt. Enese eest rääkimine, sellised keerulised kõnelused on tõeliseks väljakutseks paljudele inimestele. Kuidas seda teha, võite vaadata perekeskus Sina ja MIna kodulehelt : http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Käige teraapias, aidake iseennast, pühenduge oma pereelule ja kahele lapsele- kõigele positiivsele ja heale, mis on teie elus olemas!
