Poeg (13 a.) on elava loomuga, hea suhtleja, kergesti süttiv, vahest ülimalt soe ja hell, samas tige ja õelutsev, ülbitsev, ähvardav, siis jälle abistav, kena, hooliv, kallistab. Sõbrad on, toetav pere on. Aga... Enam ei jaksa.
Olen püüdnud teda nö. hoida kogu aeg- ta on kergesti solvuv, kurvastab. Õppetöös on probleemid- ta ei ole lennult haarav laps, peab õppima ja siis on ka tulemuseks 4,3 või 2. See kurvastab teda, sest kaksikvend saab suhteliselt kergelt paremad hinded. Oleme alati püüdnud selgitada, et hinded on numbrid, et võrrelda pole vaja ja igaühel on omad tugevad küljed. Oleme kiitnud teda neis asjus, kus tema tugevus on (loovad tööd, kokkamine kodus). Oleme pidanud tähtsaks just kohusetunnet, mitte hindeid. Oma loomult olen selline ema, kes tahab asjad sõbralikult korda saada. Ma olen teda igal hetkel valmis õppetöös abistama ja enamasti ta küsib ja me õpime päris palju koos. Tihti tuleb ette, et ta kurdab väsimust, pea ei võta üldse, tekib käega löömine, trots. Abikaasa on vahel arvamust avaldanud, et olen liiga leebe.
Õppimisega on olnud keeruline algusest peale. Käitumisega ka. Tegelikult ta püüab, siis tuleb mõni keerulisem töö, 2 ja kõik variseb taas koost. Käib üks lõputu hinnete parandamine, planeerimine, õppimine, kas jõuab-kuidas jõuab. Vähemalt üks õpetaja on teda ka klassi ees alandanud (mainides tema nime ja halva hinde). Laps vajub aina rohkem ära ja kohati on tunne, et minu lõputu abistamise-toetamise jaks hakkab raugema. Laps läheb tujust ära, hakkab vastu töötama. Kohati tundub, et vassib ja manipuleerib minuga. See teeb mind kurvaks ja ettevaatlikuks.
Samas, hea hinde puhul ta kohe helistab või saadab sõnumi, kiidan teda, oleme rõõmsad ja õnnelikud, järgmisel päeval on probleemid õpetajaga, mõne muu aine hindega, arvutiga.....
Ta ütleb, et tema on selle pere must lammas, keegi ei kiida teda (me kiidame ja tunnustame tegelikult), õnnelik on ta ainult arvutis. Arvuti on probleemiks tegelikult, oleme pannud piirangu 2,5 tundi päevas. Algul usaldasin teda, et ta peab ajast kinni. Nüüd ei teagi. Eile palusin (nagu alati), et enne tuleb õppida ja siis alles arvutisse. Kui läksin koju, siis laps juba mängis, ei suhelnud minuga, ei vastanud küsimustele, et kas õppetööd on tehtud ja kas abi on vaja. Lisaks oli ta vihane, et vend oli saanud uue arvuti, tema on veel mitte. Meil on olnud juttu ja kokkulepped, et korraga kahe arvuti kulutus on väga suur ja ta peab natuke ootama oma uue arvuti sooviga. Hommikul arutledes keeras ta asja nii, et tal oli tegelikult õpitud ja mina tegin talle liiga. Samas, ta ei maininud mulle poole sõnagagi, et on õpitud. Lugu tipnes eile õhtul sellega, et abikaasa nägi, et ma nutan ja tõttas appi. Tema ütles, et nüüd on nädal arvutikeeld, kuni käitumise ja hinded korda saame. Laps on shokis sellest, sest tema meelest ei saa ta kunagi hindeid korda. Täna hommikul keeldus ta kooli minemast, lihtsalt ei tõusnud voodist, ei liikunud paigast. Käisime korduvalt rääkimas, arutamas, palumas. Ei midagi. Eile õhtul ja täna hommikul oli ta kohuttavalt trotsi täis, ülbe, irvitas ja rõhutas, et ebaõiglaselt on temaga käitutud ja nii ta seda ei jäta....
Helistasin täna hommikul veel 2x koju ja palusin kooli minna. Ta ei taha, tal on nüüd häbi, mida teised küsivad- arvavad. Pool tundi tagasi ta helistas ja palus vabandust. Meie vestlused lähevad nüüd edasi, et mis me teeme, mis on tema ettepanekud, kuidas asjad korda saame, mida ja millal parandame. kallistame, lepime, rõõmustame ja siis algab kõik otsast peale. Kuidas me sellest ringist välja saame....?
Teie 13- aastasel pojal on mured seoses õppimisega. Poeg näitab välja kõikuvaid emotsioone. Teise kaksikuga selliseid probleeme ei esine. Teie tunnete, et olete justkui kinnises ringis, millest ei ole väljapääsu.
Mulle on meelepärane seisukoht, et lapsevanematel on 3 põhilist vastutust : Kõigepealt lapse põhivajaduste rahuldamine. See on söök, jook, turvalisus, lähedus, näitamine, et ma mõistan sind jne. Hädavajalik on ka jälgida, et puhkus oleks piisav, sest ka see on põhivajadus. Oluline on mõista, millises arengujärgus on laps, sest mõnikord peetakse lapsi küpsemateks, kui nad on. Teine vastutuse liik on anda lapsele kõike seda, mida ise oskame ja suudame ja mis parasjagu võimalik on. See eeldab lapse, tema iseloomu, eelduste ja kalduvuste mõistmist ning nendega arvestamist. Kolmandaks ja väga oluliseks vastutuseks on leppimine geneetikaga, leppimine lapse puudustega ja võimete piiratusega.
Tegelikult tahaksin lisada ka neljanda vastutuse. See on lapsevanema hoolimine iseendast ja hea seismine iseenda tasakaalu eest. Kui ise olla tasakaalust väga väljas, siis ei ole võimalik ka lähedastele suurt midagi pakkuda.
Olete suurepäraselt kirjeldanud oma poja seda poolt, mis on soe ja tundlik. Te teate, mis on teie murelapse tugevad küljed. Te tunnustate teda, te ei esita talle liiga suuri nõudmisi ning ikka ja jälle utsitate teda tagant, et koolitöö saaks rahuldavalt tehtud. Te olete hea ema.
Teie pojad on jõumas teismeikka. Kuna nad on väga erinevate eeldustega, on ka selle keerulise ea läbimine erinev. Üldiselt on lapse murdeiga täis ebaloogilisust. Hormoonide tase tõuseb sel eluetapil väga kiiresti ja see põhjustab tunnete kõikumist ühest äärmusest teise. Mida tundlikum on laps, seda raskem on tal endaga toime tulla. Teismelisele on omane regressioon ja seda eriti suhete tasandil. Ta käitub oma vanematega halvasti ja samas tunneb selle üle süüd ja käitub oma halva enesetunde veel rohkem välja. Kõik probleemid ja konfliktid ja mured, mis on esinenud, kerkivad uuesti esile ja võimenduvad. Hinnangud muutuvad must- valgeks ja võivad pöörduda vastupidiseks päevapealt. See on arenguline etapp, kus kõige normaalsem käitumine on ebanormaalne käitumine. See on etapp, kus katsetatakse, pettutakse, elatakse äärmuslikult välja oma tundeid või vastupidi tõmbutakse rohkem endasse. See on teatav arenguliselt vajalik kriis, kus vastandutaks end kogu maailmale.
Kuigi lapsevanemate närvid pannakse sel perioodil tõsiselt proovile, on lapse jaoks ikkagi kõige olulisem, et lapsevanem säilitaks teadlikult oma tasakaalukuse. Lapsevanema roll on olla lapsele tema ülekeevate emotsioonide konteinerdajaks. Tõepoolest, alati seda ei suuda ja see on normaalne, sest ka teismeline peab nägema, et ema/ isa on lihtsalt inimene. Lapsevanema roll on olla lapse jaoks olemas, kui ta seda vajab. Sel perioodil on kõige olulisem mõista lapsega toimuvat, hoida suhteid nii, et laps teaks, et ükskõik, mis juhtub, ta on ikka ja alati koju oodatud.
Mõelge, kas ei ole äkki nii, et teie tunne „Enam ei jaksa!“, on mõneti teie poja praeguse sisetunde peegeldus. Proovige leida rohkem aega iseendale. Astuge justkui sellest tohuvapohust välja ja vaadake toimuvat kõrvalt. Te ei saa kõike muuta, sest kõik lihtsalt ei sõltu enam teist. Kui näitate end lastele tasakaalukana ja iseendast lugupidavana, siis suure tõenäosusega möödub ka poiste murdeiga kergemate vaevadega. Nii toetate te oma tundlikumat ja loomingulisemat poega kõige rohkem.
