Olen äsja ise emaks saanud naine. Nüüd avastasin, et olen oma emaga nö üleseotud (selleni olen jõudnud ka psühholoogi abiga). Olen võtnud teda aastaid pigem kui sõbrannat, kellele iga väiksema murega helistada, kui ema. Aastaid see on ka sobinud mulle, kuid nüüd tunnen ennast selle kõige juures halvasti. Ma ei suuda leppida sellega, missugust elu mu ema elab ja mis valikuid ta teeb. Tihti elan tema peal oma neg emotsioone välja ja pärast on mul väga häbi sellepärast. Ja ma elan justkui kõik tema läbielamised enda peal üle. Tema on ka pigem sellise suhtumisega, et kõik lastele ja laste jaoks, kuigi üritab ennast parandada. Nüüd kui vend ja ema mees on välismaal tööl ja mina olen emaga siin Eestis, tunnen eriti tunnet, et tahan seda suhet normaliseerida. Et seda kõike on liiga palju, mis siiani olnud. Mainin siinjuures, et isaga suhe on samuti olemas ja toimib, kuid sealset suhtlust ja lähedust on pigem vähem ja võiks olla rohkem. Aga ei oska ka seda normaliseerida. Kuidas seda kõike teha?
Samuti kasvatan üksinda poega ning mida saaksin teha selleks, et ei tekiks mul temaga üleseotust. Lapse isaga lahkuminek oli valus ja ootamatu kohe peale lapse sündi ning tunnen tihti, kuidas just laps vaigistab mu valu. Saan aru, et see pole hea, aga laps on alles aastane ja ma justkui olengi temaga praegu väga seotud.
Muretsete enda ja ema liiga lähedaste suhete üle. Samuti kardate, et klammerdute liialt oma aastase poja külge, et toime tulla valuga paarisuhte katkemise pärast.
Kirjutate, et teie suhe emaga on olnud alati lähedane ning pigem sõbrannade, mitte vanem-laps tasandil. Miks taoline suhtemuster tekib, eks põhjuseid on erinevaid. Teie kirjast võis aru saada, et ema on isast lahus (tal on uus mees) ning kui lahkuminek reaalselt toimus, võis ema teid tõmmata endale lähedale, kompenseerimaks kaotusvalu ja leevendamaks üksindustunnet. Teid tõsteti lapsena (noorukina?) partneri staatusesse, usaldati muret ja saladusi, ehk ka pandi suurem vastutus ema emotsionaalse heaolu tagamise eest. Lapsed tahavad olla head ja vajalikud, ning võtavad neile alateadlikult suunatud rolli vastu. Selle asemel, et saada olla laps oma arenguliste ja emotsionaalsete vajadustega, kes vajab vanemat,- et turvaliselt küpseda nooreks täiskasvanuks (mis võib kaasa tuua teismeea torme ja konflikte, et lõplikult purustada nähtamatu nabanöör vanema ja lapse vahel, - selleks, et saaks iseseisvuda), võib lapse täiskasvanu tasandile tõstmine kaasa tuua teie poolt kirjeldatud "sõbrannatamise" ja praegu tunnetatud rahulolematuse kujunenud suhtemustriga.
Nüüdseks olete ise olnud aasta aega ema oma väikesele pojale. Kahjuks kasvatate oma last üksi ning noore ema vastutus/kohanemine uue rolli ja elukorraldusega ning toimetulek lahkumineku kaotusvaluga (kogemus on võrreldav leinaprotsessiga) ei ole kindlasti teile kerge kanda.
Arenguliselt olete jõudnud nüüd oma elus etappi, kus saaksite emaga suhelda võrdete, täiskasvanu-täiskasvanu tasandilt.
Teisalt tunnete just nüüd pahameelt ja vastupanu ema valikute üle, mis teeb suhtlemise keerukaks. Mõneti olete praeguseks kui murdeikka jõudnud, metafooriliselt.
Selleks, et suhe emaga saaks muutuda, tuleks teil oma vajadustest ja muredest emaga selgelt, ausalt ja avatult rääkida. Kirjeldada oma tundeid, emotsioone, rääkida minakeeles iseenda eest. Lisan siia lingi, kustkohast saate vaadata, millised oskused teid selles aitavad:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Oma isaga suhete taasloomise, lähenemise eest saate vastutuse võtta ikka teie ise. Eelpoolnimetatud suhtlemisoskustest võib isaga kontakti loomisel ja oma vajadustest rääkimisel suur abi olla.
Kuna tõdete, et kaldute isegi lapsesse klammerduma ja tunnete, et vaid tema on see, kes leevendab te kurbust,- võib siinkohal näha põlvkondadeülest mustrit ning võiksite kaaluda koos emaga pereteraapiasse minekut. Infot pereterapeutide kohta leiate: www. pereteraapia.ee
Samas sooviksin normaliserida teie hirmu, et te liialt ei muretseks lapse ja enda üleseotuse osas- teie poeg on aastane, ning ema ja lapse kiindumussuhe areng ongi täies hoos.
Kiindumussuhe on lapse ja vanema vaheline eriline emotsionaalne side, mis hakkab arenema imikul mõne kuu vanuses ja vanema jaoks juba raseduse ajal (vanema enda kiindumussuhte stiil pärineb omakorda tema lapsepõlvest ja on leitud sarnast mustrit põlvkondade kaupa).
Lapse ja hooldaja vahelisest suhtest saadud kogemuse alusel kujuneb lapse baasturvatunne, võime usaldada ja suhteid luua, enesehinnang, võime õppida ja uusi kogemusi integreerida.
Usaldage ennast emana, samas lugege ja harige end lapsevanemana, lugedes kaasaegseid lapse arengu- ja kasvatusalaseid raamatuid (näiteks: Aletha J. Solter "Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnega toime tulla", Väike Vanker, 2014; Jesper Juul raamatud jne.) ning võimalusel osalege Gordoni perekoolis, vaadake:http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/gordoni-perekool/
