Kirjeldan meie üldist pere olukorda. Oleme abikaasaga mõlemad 32a, koos oleme olnud juba 12a ja suhted korras. Peres on kasvamas kaks last, poeg 9a ja tütar 6a. Tunnen juba pikemat aega muret isa ja poja suhete pärast. Isa on meil kinnine ja vähese jutuga. Kallistamine ei ole tema jaoks mugav tegevus, ta teeb seda õhtuti, kui lapsed käivad head ööd soovimas aga see on ka kõik. Olen vaadanud teisi peresid ja seal lapsed istuvad isade süles, hoitakse käest kinni jne. Meil seda pojaga ei ole, tüdrukuga küll. Mul on tunne, et iga päevaga nad kaugenevad üksteisest. Näen, et laps sooviks lähedasemat suhet aga nad ei leia seda ühist keelt, või õigemini isa ei üritagi. Kui nad vahest juhtuvad midagi koos tegema siis on näha suurt rõõmu lapse silmis. Käisin lapsega psühhiaatri juures aspergi testi tegemas (kolist soovitati minna) aga seda õnneks meil ei ole. Diagnoosiks pandi kergemad pervasiivsed käitumishäired. Laps ei tule toime suures seltskonnas enese kehtestamisega ja mul on tunne, et tegu on sisemise ebakindlusega, mille ta peaks saama isalt. Olen isaga rääkinud aga tulemusteta, mul on tunne, et ta lihtsalt ei oska midagi ettevõtta. Isa on väga toimekas ja hoolitseb pere eest aga vaimne side ja lähedus puuduvad. Mõtlesin, et palun tal sügisest hakata pojaga käima perekeskuses nõustamisel. Ise olen seal korra käinud ja jäi väga positiivne mulje. Kas ma pingutan üle? Ehk ei peagi isa ja poeg kõike koos tegema. Ma kardan, et üritan isa läheduse puudumist enda tähelepanuga kompenseerida ja hellitan poisi liiga ära. Tahan ju, et temast ikka mees kasvaks. Kas on soovitusi, mida teha?
Muretsete isa ja poja järjest enam teineteisest kaugeneva suhte pärast. Te olete püüdnud omalt poolt pojale lähedusevajadust kompenseerida, kartes aga, et võite teha ka nö karuteene.
Teile pakub kindlustunnet, et teie suhe mehega on aastaid hästi toiminud ja sellele on hea toetuda ka edaspidi. Teie hea suhe mehega on ka pojale oluline - see on ühtlasi ka üks tema meheks kasvamise osa, kui ta näeb, kuidas isa kohtleb ema ja kuidas ema suhtub isasse. Kõik ülejäänu toimib samuti suuresti tänu sellele ja teie eeskujule.
Kui te olete märganud, et poeg ei tule toime kehtestamisega ja on ebakindel, siis jälgige, kuidas teie ja pereliikmed ise enda eest seisavad, kuidas lapse ebasoovitavale käitumisele reageerite, kuidas te omavahel mehega probleeme lahendate ja oma vajadusi väljendate. Muidugi ei peaks te omavahelisi kõikvõimalike erimeelsusi poja juuresolekul lahendama, kuid ikkagi on peres tuntav, kuidas seate piire, kuidas häiritust väljendate, kuidas suhtute üksteiste vajadustesse, mis on lubatud, mis mitte, kas on varjatud probleeme, kuivõrd avatud te olete jne.
Poja ebakindlust saate toetada talle tagasidet andes, teda tunnustades, seda näiteks positiivsete mina-sõnumite kaudu ja nagu juba öeldud, kui peres üksteise piire ja vajadusi austatakse, siis seegi pakub turvalisust ja loob avatust, selgust suhetes, mõjutades igaühe enesetunnet.
Isa ja poja lähedusele tulevad kasuks nende ühised tegevused. Kui mees on kinnine, aga väga toimekas, siis seda enam võib olla oluline pojaga kontkati saavutada läbi tema kaasatuse, läbi ühiste ettevõtmiste, on siis koos nn meestetöid tehes, meisterdaes, sportides või mistahes muude toredate tegevuste. Kui poiss tunnetab, et isa huvitub temast, kaasab teda ja osaleb tema jaoks olulistes asjades, siis see ongi parim.
Raske on hinnata, kas pingutate üle või mitte. Mis puutub nõustamisse, siis miks mitte vajaduse tunnetades uuesti pöörduda. Küsimus on ka selles, kas ja kuidas mees probleemi tunnetab, kas tema soovib oma suhteid pojaga muuta, kuidas tema olukorda suhtub, millised oleks tema ootused nõustamisele. Kui neid ei ole, või kui ta läheks vaid teie soovitusel või koguni survel, siis ei pruugi olla sel ka mõtet või teile soovitud tulemust. Kui praegu muretsete teie ja olete võtnud vastutuse teemaga tegelda, siis võib olla parem, kui pöörduksite nõustamisse koos.
