Minu laps on 5-aastane ja elame koos lapse vanaemaga ehk minu ämmaga. Lapsel on diagnoositud aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning ta kipub tihti olema liiga aktiivne, püsimatu, jutukas, impulsiivse ja mõtlematu käitumisega ning kannatamatu. Tal on raske püsida ühe koha peal paigal ning tal on vajadus pidevalt rääkida, küsida küsimusi. Tal on tohutu tähelepanuvajadus ning ta ei allu alati korrale. Tegelikult on ta tore ja arukas laps, lihtsalt vajab veidi enam tähelepanu, tegelemist, selgitamist, õpetamist, kui tavaline laps ning piirid ja reeglid peavad tema puhul hästi paigas olema (vahel tuleb olla ka karm ja konkreetne). Kuigi temaga päevad otsa koos olemine on väsitav, saan üldiselt temaga hästi hakkama ja saavad ka teised, välja arvatud vanaema, sest temaga koos või tema juuresolekul käitub laps väga halvasti, muutub lausa pööraseks. Mitte ühegi teise inimesega ei käitu ta nii halvasti.
Toon mõned näited meie igapäevaelust. Mina olen lastega kodune (on ka teine laps, 2-aastane), vanaema käib hommikuti mõned tunnid tööl ning ülejäänud päeva on ka tema kodune. Majapidamis- ja aiatööd on minu teha ja suuresti ka söögivalmistamine, vanaema veedab suurema osa päevast oma toas pikutades, televiisorit vaadates ja läheb juba varakult magama. Lastega ta otseselt eriti ei tegele vaid puutub nendega kokku, kui kööki sööma või kohvi jooma tuleb või meie elutuppa minuga juttu ajama. Vahest vaatab 15 minutit lastega raamatut või joonistab, vahel lubab lapsel söögitegemise juures olla, aga tavaliselt läheb see ära "kakluseks". Harva saan jätta tunniks-paariks lapsed vanaemaga, sest ta lihtsalt ei taha neid eriti vaadata, ütleb, et ei saa hakkama kahega, sest suurem laps ei kuula tema sõna. Pisema lapsega tahab küll tegeleda, võtab sülle ja kallistab-nunnutab-kiidab, aga suuremaga ei taha olla. Suurem aga tahab väga vanaemaga koos olla. Iga päev, kui vanaema töölt tuleb, jookseb uksele vastu. Tahab vanaemaga rääkida, et vanaema temaga tegeleks. Enamasti on vanaemal muidugi oma tegemised või tahab vanema minuga rääkida, söögitegemise ajal ei taha, et laps teda segaks jne. Laps aga hakkab käituma nõmedalt, segab jutule vahele, hakkab karjuma, häälitsusi tegema, vanaema togima või peksma, hakkab asju käest ära võtma või susse ära peitma, ütleb inetusi, nt et "Sa oled loll! "Igavaene vanamoor!", "Idioot" jne. Vanaema selle kõige peale: "Ära sega mind!" "Lase mul rahus olla!" "Ma olen nii väsinud, ma ei jõua sinuga rääkida!" "Jäta mind rahule!" "Ära peksa mind!" "No kuula ometi sõna!" Laps aga ei allu absoluutselt tema keeldudele ega käskudele, vaid naerab ja hakkab veel hullemini kiusama, kuni vanaema täiesti närvi läheb või ära oma tuppa läheb (uks käib kinni nii, et laps sisse ei saa) . Tundub, et talle meeldibki vanaema närvi ajada. Kui vahest vanaemal on tahtmist temaga tegeleda, siis kuulab laps päris hästi tema sõna ja siis vanaema kiidab, kui hea laps ta on ja et nad said täna nii hästi läbi, kuid kahjuks juhtub seda harva. Ma ise ei luba tal vanaemaga nii käituda, kuid tema juuresolekul ei kuula ta ka mind enne kui juba väga kurjaks saan. Üritan ka ilusti seletada, et vanaema tuli töölt, ta on väsinud ja las ta sööb rahulikult ja puhkab, küll ta pärast jõuab rääkida ja tegeleda. Tihti on ka nii, et vanaemal on juba lapse suhtes võetud hoiak, et ta teeb vaid pahandust ning iga väikese asja pärast ta muudkui keelab, et ära tee seda ja ära tee toda ning ärritub ja läheb närvi. See teeb asja hullemaks. Tegelikult laps vaid püüab selle negatiivse kaudu tema tähelepanu saada. Vahel saan ise ämma peale pahaseks, et ta last vaid keelab ja tema kallal vingub. Võiks ju natuke tegeleda lastega, arvestades seda, et ta kodus suurt midagi ei tee. Otseselt ma talle seda öelnud muidugi pole. Lastega on mul küllaltki raske ning koduseid töid on palju ning ta näeb ise ka, et olen pidevalt väsinud ja mees on pikad päevad tööl. Abi pakkumise asemel ta hoopis räägib, et tema oli ka noorena tubli ja et nüüd on nii haige ja vana ning ei jõua ega viitsi midagi teha (veidi üle 50 aasta vana). Teisest küljest saan aru, et ta ei peagi lastega koguaeg tegelema ja tahab puhata ning selles eas on võib-olla tõesti juba asjad veidi teistmoodi. Kuidas seda olukorda lahendada? Kuidas panna laps sõna kuulama, et ta ei käituks vanaemaga nii halvasti ning õpiks teda austama? Mida soovitada vanaemale?
Olete 2 lapsega kodus ning elate koos laste vanaemaga. Teie 5 aastane poeg võtab ette igasugu erinevaid meetodeid, et saada vanaema tähelepanu. Küsite, kuidas olukorraga toime tulla.
Tundub, et teie 5 aastasele pojale on vanaema väga oluline isik. Seda võib ka mõista, sest tõenäoliselt on teie enda fookus seoses väiksema lapsega nihkunud väiksema lapse poole. Kui see ka nii ei ole, on teie vanemal pojal siiski tulnud leppida sellega, et peate end kahe lapse vahel jagama. Teie enda kurnatuse tase on kindlasti 2 lapse eest hoolitsedes oluliselt tõusnud ja olete ka ise hakanud mõtlema, et vanaema võiks aidata lastega tegelemisel.
Lastel on aga imetabane võime tajuda vanemate mõtteid, suhtumisi, heaolutunnet ja ka rahulolematust lausa õhust. On üsna tavaline, et laps n.ö. käitub välja selle, mis tema vanematele muret teeb. Pikemas perspektiivis kasutab laps oma väärtushinnangute kujundamisel, s.h. ka suhtumise kujundamisel vanavanematesse mudeliks ikkagi oma vanemaid.
Vanavanematega koos elamine on tänapäeval luksus ja õndsus. Kui jätta aga kokkulepped tegemata ja piirid paika panemata, võib olukord muutuda päris keeruliseks. Vanavanematel on oma nägemus laste kasvatamisest, eks põlvkond tagasi olid ju hoopis teised probleemid päevakorral kui praegu. Lastelt oodati tihti vaid sõnakuulelikkust. Tänapäeval ootame, et meie lapsed on tulevikus võimelised orienteeruma hoopis keerukamas ja kiiremas ühiskonnas, nad peaksid ise olema suutelised otsuseid tegema ja enda eest vastutama. Seega, oodates lapselt vaid sõnakuulelikkust, piirame oluliselt tema eeldusi hakkamasaamiseks täiskasvanuna.
Kuigi laste isa on pikad päevad tööl ja seega pildilt üsna väljas, soovitan siiski teil aeg maha võtta ja omavahel soovitud elukorralduseks läbi rääkida. Kui pere elab koos päritoluperega (antud juhul vanaemaga), siis võiksid olla selged kokkulepped, kes mille eest vastutab. Kes valmistab toidu, kes toob toidu, kes ja millised arved maksab, kes koristab, kes ja millal vaatab lapsi jne. Kindlasti tuleks ka iseendale planeerida puhkusehetk igasse päeva, kus teadlikult saaksite oma energiavarusid täiendada. Kui olete mehega olukorra läbi arutanud, siis proovige seda koos teha ka vanaemaga. Kutsuge näiteks vanaema pühapäeva ennelõunal teed jooma ja rääkige oma mõtetest. Öelge, et tunnete, et teil on abi vaja ja küsite, kas saaksite selles osas vanaemaga arvestada. Kasutage oma sõnumi edastamiseks just MINA sõnumeid (vt Sinamina koduleheküljelt KKK rubriigist) Kes teab, võib olla on vanaemal endal, mõni idee välja pakkuda. Võiksite isegi mainida tõsiasja, et olete tähele pannud, et vanaema vanemale pojale väga meeldib, aga kui ta ei saa alati vastutähelepanu, siis te ei oska oma pettumust teisiti väljendada, kui et üha tõrksamaks ja agressiivsemaks muutudes. Olge valmis tegema vanaemale konkreetset ettepanekut. Näiteks palute, et vanaema mängiks suurema pojaga iga päev teatud kellast kellani. Ta võiks mängida koos lauamänge, joonistaks või käiks hoopis jalutamas. Paraku on vanaemal alati õigus vastata, et ta ei soovi midagi muuta. Siiski tasuks ju proovida!
Tõenäoliselt on keerukas jagada otseseid soovitusi vanaemale, kuid kui ta näiteks sõnab, et “Kuidas küll sina selle poisiga hakkama saad!?” Siis võib olla tekib hetk, kus saaksite öelda paar sõna aktiivsest kuulamisest ja enesekehtestamisest või anda lugeda mõnda raamatut või SinaMina koduleheküljelt KKK rubriiki vms.
Kirjast ei saa küll järeldusi teha, kuid siiski soovitan läbi mõelda ka isa rollile laste arengus, antud juhul eriti vanema poja arengus. Võib ju olla nii, et puudujäägi isa tähelepanu ja koostöö osas mängib laps välja vanaema peal.
