Pealkiri on selline sellepärast, et ma pole viimased 15 aastat selles selgusele suutnud jõuda kas armastan või vihkan oma õde. Pigem tunnen, et olen ennast alati sundinud mõtlema, et ta on ju mu õde, s.t. pean teda armastama. Me pole mitte kunagi hästi läbi saanud. On muidugi olnud ka selliseid päevi kus me pole teineteisele ühtegi halba sõna öelnud ega tülitsenud. Aga on teatud olukorrad mis ülikiiresti sõjaks kujunevad. Piisab sellest, et tunnetan temas pisutki hoolimatust ja ükskõiksust ja juba ma plahvatan. Olen kümneid kordi proovinud seda temaga selgeks rääkida, et me enam tülitsema ei peaks. Aga asi lõpeb alati vastastikuse kõntsa loopimisega ja sellega, et me jälle mõnda aega ei suhtle.
Asi sai alguse juba meie lapsepõlves. Me pole isegi lastena suutnud rahulikult koos mänigda, sest alati tahtis ta pere pesamunana kõike endale krabada ja mina pidin alati olema suurem ja mõistlikum ja talle järele andma. Meie vanusevahe on 4 aastat. Mina olen 31, tema 27. Meie ema kasvatas meid üksi, mis tähendas seda, et sel ajal kui ema tööl oli, pidin mina oma õe järgi vaatama. Aastaid hiljem sündis meile ka väike vend, keda taas mina kui pere vanim laps pidin hoidma. Õde tegeles sellel ajal oma asjadega ja kui ma mõnikord palusin, et ta korrakski ise venna järgi vaataks, siis tuli sealt vastuseks: "Unusta ära!" Mina olin see, kes kodu korras hoidis ja nende kahe eest hoolitses sel ajal kui ema tööl oli.
Kui aeg nii kaugele jõudis et ma juba neiuks hakkasin arenema ja küla poisid minu vastu huvi hakkasid tundma, siis oli mu õde see kes kampa sulandumiseks neile selle kohta infot jagas mis värvi aluspüksid mul parasjagu jalas olid või mis kujuga mu rinnad olid. Mis teadagi tegi poistele palju nalja ja mulle omakorda väga palju haiget tegi.
Kord tekkis mul suhe õe sõbranna eksmehega ja see oli juba ette hukule määratud. Mu õde käis ja nuhkis meie järel ja kandis kõik oma sõbrannale ette millest me omavahel rääkisime, mille pärast me tülitsesime jne. Pole vaja mainidagi kui hea meel ta sõbrannal selle üle oli kui ta kuulis et ta eksil teise naisega mingit sorti probleemid on. Ja nii segasid ka kõik teised ennast meie suhte vahele ja lõpuks sai seda kõike liiga palju.. Nüüd on see sõbranna ise oma eksiga jälle õnnelikult koos ja naerab siiani selle üle, et minu ja tema jällegi praeguse mehe suhtest midagi välja ei tulnud. Olin õe peale tol korral nii vihane et läksin talle lausa kätega kallale.. Milleks ma ei arvanud ennast üldse suuteline olema. Mu õde pole oma tegude pärast kunagi vabandanud, ta arvab siiani, et ta käitumine oli õigustatud. Või et selles polnud midagi valet.
Kuna meie vend on veel alaealine ja ema kasvatab teda endiselt üksi siis on tulnud ette olukordi kus ema meilt kui oma täiskasvanud lastelt aeg-ajalt rahalist abi palub. Ja ma leian, et see on täiesti ok, et me oma ema aitame. Mu õde nii ei arva. Mu ema on ainult ühel korral abi saamiseks õe poole pöördunud, sest see lõppes sellega, et õde nõudis laenu tagasi koos intressiga. Ka mina olen kord tema käest raha laenanud ja minult nõudis ta sama. See oli minu jaoks täielik absurd ja ma ei maksnud ei ise ega lubanud ka emal talle mingeid intresse maksta. Mille peale me teadagi jälle tülli läksime.
Ma ei mõista, kuidas me saame nii erinevad olla. Mina annaks kõik oma hinge tagant ära, et mu ema ja väikevend õnnelikud oleksid. Õel pole sellest sooja ega külma. Me oleme tema jaoks ärritavad. Mina ei mõtle sama kiiresti või samamoodi nagu tema, ema on tema jaoks alati üks loll olnud, kes lasi endale lapsed teha meestel, kes nende laste eest hiljem hoolitseda ei tahtnud. Vend on tema jaoks lihtsalt tüütu olnud jne. Ma ei mõista seda kuidas on võimalik oma perekonna suhtes nii sallimatu olla?
Olen talle aegade algusest saadik uusi võimalusi andnud näitamaks, et tema sees on ka inimene. Aga see lõpeb iga kord pettumusega. Saan iga jumala kord haiget kui temaga suhtlen ja seetõttu tunnen, et ei taha temaga enam kunagi mingit tegemist teha. Aga kuidas on võimalik seda mõtet teostada kui me oleme üks pere? On see mõeldav, oma perekonnaliige oma elust välja lõigata?
Ema ei mõista seda samuti kuidas me nii erinevad oleme. Omast arust on ta meid ühtemoodi kasvatanud ja meile ühepalju anda püüdnud. Selle vahega et mina pidin oma osa veel õe ja vennaga jagama.. Ema püüab siiani hoolimata kõigest õele meele järele olla. Kui õel midagi vaja on, siis on ema valmis kasvõi pükstest välja hüppama, et talle seda anda. Ka mina olen teda alati aidanud kui tal häda käes on. Huvitav on see, et kui tal on mõni probleem ja ta abi vajab, siis teab ta kust meid leida.. muul ajal pole meid tema jaoks olemas.
Saan aru, et raske on nõu anda teist poolt ja tema versiooni ära kuulamata, aga soovin sellegipoolest teada kas peaksin ennast ka edaspidi selleks sundima, et püüda temaga läbi saada ja loota, et ta ükskord muutub? Või oleks see õigustatud kui ütleksin talle, et ei taha teda enam oma ellu?
Te kirjutate läbisaamisest oma noorema õega alates lapsepõlvest kuni praeguseni. Juba lapsena tundsite te, et teie õel olid suuremad õigused ja teie pidite temaga arvestama ja oma asju jagama. Mainite, et ka nüüd, täiskasvanuna, käitub õde teiega ja ka teie emaga üsna halvasti ja omakasu silmas pidades.
Te soovite saada teada, kas peaksite end ka edaspidi sundima, et temaga läbi saada. Kaalute mõtet, et öelda õele, et te ei taha teda enam oma ellu.
Kõige rohkem suudavaad meile haiget teha inimesed, kes on meile lähedased. See on nii, sest meie ootused on suured, eeldame, et õde, vend, ema, isa, poeg, tütar või hea sõber mõtlevad ja tunnevad nii nagu meie ise. Tegelikult on iga inimene omaette indiviid just talle omaste tunnete ja mõtetega ja isegi samas peres kasvanud lapsed võivad olla väga erinevad. Meil kõigil on ainuomane geneetiline baas. Veelgi olulisem on, et me tuleme oma lapsepõlvest ja meid jäävad lausa kummitama need tunded, mida siis tundsime. Kui lapsepõlves juhtus mingisugune positiivne või negatiivne sündmus, siis edaspidi hakkab just nendest sündmustest tulenevate tunnete ümber kogunema üha rohkem ja rohkem materjali. Näiteks kui teie saite kiita, et olete tubli ja aitate ema, siis on suur tõenäous, et sedasama ema ja ka teiste inimeste kiitust ootate te ka oma edaspidises elus. Te lihtsalt teete valikuliselt neid asju, mille eest ongi loogiline kiita. Kui teie olete sündinud perre vanima lapsena ja teie ema eeldas teilt suuremat vastutust, siis on väga suur tõenäosus, et selliseks vastutuse kandjaks nii eraelus ja võib arvata ka, et tööelus jääte te ka edaspidi. Teie õel on lapsepõlves olnud teistsugune roll. Pikka aega oli see pesamuna roll, võib olla suuremate ja väiksemate andestamistega. Temagi on oma käitumismudelid täiskasvanu ellu kaasa võtnud. Need on sootuks teistsugused, kui teie omad.
Laste vajaduste rahuldamise ja tasakaalu tekitamise eest vastutavad lapsevanemad. Täiskasvanuea saabudes ei ole enam võimalik loota vanematele. Täiskasvanuna peame me ise hoolt kandma oma positiivsete ja negatiivsete tunnete eest. Võib olla teie õde hakkab kunagi käituma teistmoodi, teie ootustele rohkem vastavalt, kuid seda me kindlalt ei tea. Teie ei saa muuta tema käitumist, te saate tõepoolest muuta vaid enda suhtumist tema käitumisse. Te saate enda jaoks kehtestada piirid ja sellest ka õele teada anda. Usun, et kui te ei lase neist piiridest üle astuda, siis seda ka ei tehta. See mäng on kahepoolne. Praegune situatsioon ei ole enam see, et te peate ilusama ja armsama nuku õele andma ja oma kommikotist veel ka poole õe ja vennaga jagama. Ma ei oska õelda, kas oleks mõistlik õde n.ö. oma elust välja lõigata. Mulle tunduks see ehk liiga äärmuslik. Siiski olen kindel, et te saate teha otsuseid ja valikuid, et teie enda vajadused oleksid rahuldatud. Kasutage iseendast ja oma vajadustest teadaandmiseks selgeid mina- sõnumeid. Näiteks: Ma ei saa sind seekord aidata, sest mul endal oli plaanis ……. Jne.
Soovitan loobuda Sina. Sõnumitest: Sa võiksid/ Sa kunagi ei aita/ jne. Sellised Sina- sõnumid on süüdistavad ja ei aita konstruktiivselt edasi.
Soovin teile edu teie jaoks õigete otsuste tegemisel.
Milleks ma ei arvanud ennast üldse suuteline olema. Mu õde pole oma tegude pärast kunagi vabandanud, ta arvab siiani, et ta käitumine oli õigustatud. Või et selles polnud midagi valet.