Tere!
Ma olen oma emaga "hädas". Ta on 56 aastane naine ja pole kunagi iseseisev olnud, ta ei oska/ei taha siiamaani elementaarseid asju teha (lambipirni vahetamine, muru niitmine, lume lükkamine jne.) Seda kõike tegi minu isa, kuid 3 aastat tagasi suri ta ootamatult (shokk oli see meile kõigile). Elasime sellel hetkel üürikorteris ja ema jäi siis majja üksinda. Juba siis ta hakkas rääkima, kuidas tema ei taha suures majas üksi olla ja et me ikka korteri ära annaks ja ära tema juurde tuleks, et ruumi ju on (aga temal maja on väikelinnas ja meie siis viibisime lähimas suurlinnas (vahemaa u.50km). Püüdsin talle selgeks teha, et väikelinnas pole tööd jne. ja et kuidas sõidame iga päev siis linna tööle.
Ajapikku ta leppis sellega kuna sõitsime iga näd.vah ikkagi tema juurde nn. appi (erinevaid töid tegema ja elukaaslane siis meeste töid tegema). See kõik on ka meie suhtes pingeid tekitanud, kuna elukaaslane ütleb, et ta on väsinud sellest kuidas mul ema koguaeg dikteerib ette mis vaja teha ja mis mitte, et tema ei tahagi niimodi enam sinna minna, et üldse lõõgastuda ei saa- nädala sees ole tööl ja näd.vah kui minna niiöelda puhkama, siis leitakse isegi kõveras naelas häda...
Meil on nüüd ka 2 aastane tütar, alguses häiris ema seegi, et kuidas me võõrasse korterisse lapse teema (üürikorter siis) ja et maja ju olemas, et las umbes mul elukaaslane elagu siis seal üürikorteris kui linnas vaja tööl käia ja mina siis kasvatagu last tema juures. Põhimõte siis see, et mina ikka oleks oma EMAGA, et tema ei suuda üksi olla.. Õnneks vahemaa oli väike, saime ikka nii, et käis siis tema tihedamini meil külas.
Selle aasta aprillis pidime üürikorteri ära andma (omaniku soovil) ja kuna meil kuskile mujale minna polnud , läksime siis oma asjadega mu ema juurde.Ütlesin kohe, et tuleme ajutiselt. Tema kohe vastu, et mis ajutiselt, kas olete mingid mustlased, et rändate siiia ja sinna, siin ju kool ja lasteaed olemas- laps saab siin ka lasteaed, ei pea linna. Kui ütlesin,et siin ju pole tööd, siis andis ta mõista, et kohalikku maxima ikka võetakse....
Kuskil mai kuust sai mul elukaaslane soome tööle (oli siin ka eelneval aastal käinud) ja kutsus meid lappsega kaasa, et saame siin ka olla. Mina arvasin, et mul vahet pole kus ma lapsega olen ja emaga saan ju telefonis aegajalt suhelda ja kui korra kuus soomest eesti lähme oleme ju temaga, et saame aidata jälle elmentaarsetel asjadel, mis parasjagu vaja teha on (muru niitmine, okste võtmine puult, puude riita panemine jms. ) Kõik saab alati tehtud, kuigi jah mu elukaaslane enam seda eriti ei aksepteeri, valab küll oma "viha" minu peal välja, aga teeb siiski.
Kuid nüüd on asi natukene jälle käest ära. Helistasin täna emale, et kuidas tal on ja siis kui ta küsis, et kuna me ära koju tuleme. Ütlesin, et kuu lõpus tuleme nädalaks ja siis lähme jälle tagasi. Ja siis hakkas tema mind sõimama, et kuidas mina nii vastutustundetu olen ja temaga üldse ei arvesta, et jätan ta tervek suveks üksi ja nüüd ka veel ei taha koju tulla, et alles aasta lõpus, et nii ikka ei tehta ja kas ma üldse siis tema peale ei mõtle.
Kui ütlesin, et ma ei saa ju sinu elu elada, sa oled 56 aastane naine ja mul ju oma pere. Ma niigi aitan ja teen sulle kõik mis vaja, räägin sinuga läbi telefoni, et ma ei ole ju teises maailma otsas. Siis ta ei saanud sellest aru, vaid ajas ikka oma jonni, et nii ei tehta ja et teda pole kellegile vaja jne.
Kui elukaaslasele seda rääkisin ütles tema, et tema tahab lapsega koos olla ja kui mulle ei sobi tuleb tema ise siiis lapsega soome ma jäägu eesti. No see pole ju ka lahendus. Olen juba ühelt ja teiselt poolt lükatav/tõmmatav.
Kuidas ma pean selllises olukorras käituma? Kuidas teha emale selgeks, et ma pole ju enam väike laps, kes peab temaga elama (olen 31 aastane naine, kellel ju tegelikult oma perekond ja elu). Mul ei ole selle vastu midagi, et ma hetkel pean seal elama/olema ja teda nn. aitama, aga saagu aru, et ma ei saa iga elusekund nüüd ainult talle elada. Ta on muidu väga hea inimene, aitab meid kui vaja, ostab lapsele asju ja annaks või enda püksid jalast, et meil kõik korras ja hea oleks
Olen nii nõutu juba
On igati arusaadav, et väga olulise inimese surm ja kaotus mõjub šokeerivalt. Saan aru, et teie ema ainuke soov paistab olevat, et teie tema juures elaksite või teda vähemalt piisavalt abistamas käiksite. Tal on raske üksi toime tulla majas, milles ta enne koos oma mehega elas. Tõenäoliselt on aiaga maja vahetamine väiksema ja lihtsama elamise vastu ka vähemalt emotsionaalselt keeruline protsess. Samas on selge ka see, et teie elate oma elu – teil on pere, kes vajab samuti teie pühendumist ja tähelepanu. Te olete pikka aega juba valiku ees, kas valida ema vajaduste eest hoolitsemise või oma pere vajadustele pühendumise. Olete püüdnud valida jõudumööda mõlemat, kuid tunnete väsimust ja näete, et tegelikult kasvab teie pere pinge aina suuremaks.
Kirjutate, et ema ei mõista, et elate nüüd oma elu. Tähtis on see, kas teie ise mõistate. Saan aru, et olete teatud mõttes valiku ees - kas valida elada oma mehega oma elu või oma emaga ema elu. See on väga oluline otsus, mille saate ainult teie ise teha. Te ei saa oma energiat mõlemas suunas anda. Loomulik on see, et andmine toimub vanematelt lastele. Teatud olukordades aitame muidugi oma vanemaid, sest lapsed armastavad oma vanemaid. Ütlete, et teie ema on tegelikult üsna noor naine, kuid on lihtsalt harjunud, et keegi aitab. Kui teie oma mehega ei võta isa rolli üle, siis kingite emale võimaluse leida oma jõud üles. Loomulikult võib olla emal veel palju valusaid tundeid seoses mehe surmaga, kuid siis on oluline lubada neid kogeda. Edasi saab ta juba ise mõelda, kuidas elu edasi korraldada ja mida teha majaga, mida pole võimalik üksikul naisterahval üleval pidada. Kui inimene ei jaksa hoolitseda oma elamise eest, siis on mõistlik abi see, kui aidata leida elamine, millega inimene saaks ise hakkama.
Tõenäoliselt on ka emale lihtsam, kui ta tajub teie otsusekindlust ja selgust. Teie võimuses ei olegi see, kas ema mõistab või mitte. Täiskasvanud inimesed vastutavad ise oma tunnete ja tegude eest. Teie võimuses on teie valikud. On loomulik, et teil on ebamugav ja valus, kui teie ema teid süüdistab või kritiseerib ning survestab. Teie valikute eest vastutate siiski ainult teie ise. Kui teile on oma pere oluline, siis on mõistlik arvestada oma mehe mõtete ja vajadustega. Soovitan lugeda väliseestlasest pereterapeudi Tiiu Bolzmanni raamatut „Perekonna varjatud seadused“, kes kirjutab ühe teemana andmise-saamise tasakaalust ning vanemate ja laste suhtest selles kontekstis.
