Kohtume ühtede vanavanematega väga harva, umbes korra aastas. Pole otseselt tülis ega midagi, aga suhted lihtsalt jahedad...
Nüüd on nad meile külla tulemas ja rääkisin sellest ka 5-aastasele lapsele, kes reageeris natuke ootamatult. Hakkas kisama, et ei taha neid siia ja nad ei meeldi mulle jne. Ühest küljest saan temast täiesti aru, sest ta nägi neid viimati aasta tagasi ja loomulikult ei peagi tal olema väga soojad tunded. Teisalt sooviks siiski, et kohtumine mööduks rahulikult ja laps poleks otseselt ebaviisakas.
Tavaliselt laps alati ootab külalisi väga, olgu nad siis talle rohkem või vähem tuttavad. Seepärast oligi seekordne rekatsioon ehmatav.
Mõned päevad on aega ja üritan veel selgitada, et külalistesse tuleb ikka viisakalt suhtuda ja teeme neile koos kooki vms. Sooviks selle ajaga lapse suhtumise vähemalt neutraalseks muuta.
Teie soov on, et vanavanemate külaskäik oleks võimalikult pingevaba. Teid ehmatas lapse nii tugev negatiivne reaktsioon vanavanemate suhtes, sest otseseid probleeme teil olnud ei ole. On loomulik, et kardate, et vanavanemad võiksid end halvasti tunda, kui laps oma pahameelt ja vastupanu välja näitab. Saan aru, et olete lapsele selgitanud, kuidas viisakalt käituda, kuid sooviksite lapse reaktsiooni siiski neutraalsemaks muuta. Kuna laps kohtub nende vanavanematega nii harva, siis teatud määral mõistate lapse tundeid, kuid teid üllatas tunnete tugevus.
Tunnetega on üldiselt nii, et kui neid enda sees kinni hoida, siis nad paisuvad ja võivad plahvatades käitumises väljenduda. Selleks, et tunne hakkaks muutuma, peab saama seda tunnet tunda ja sõnades väljendada. Seega soovitan teil oma last kuulata aktiivselt ja lasta tal rääkida, mida ta mõtleb, tunneb ja kogeb seoses vanavanematega. Te võite lapsele öelda, et tahate kuulda, mida ta vanavanematest mõtleb ja miks ta ei taha neid näha. Kui laps hakkab rääkima, siis märgake lapse tundeid ja sõnastage neid. Näiteks: „Sulle ei meeldi, kui vanaema hakkab kallistama/musitama/riidlema…“, „Sa kardad, et vanaisal on meeles, et lõhkusid viimasel korral tema prillid…“, „Sulle ei meeldi, kui vanaema….“. Oluline on kuulata ja lubada lapsel tunda oma tundeid. Kõige enam rahustab last see, kui ta kogeb emotsionaalset turvalisust, mis tähendab, et tema tundeid ei püüta muuta ega kritiseerida. Igal inimesel on õigus tunda oma tundeid. Laps vajab emotsionaalset turvatunnet oma vanematelt. Tavaliselt on lapsel lihtsam ka viisakalt käituda, kui ta kogeb, et ta on mõistetud ja ta võib tunda seda, mida tunneb. Kui laps tunneb, et vanemad mõistavad lapse vajadusi ja hoolivad nendest, siis ei pea ta demonstratiivselt oma pahameelt näitama ja oma vajaduste eest võitlema.
Lastel vastumeelsusel vanavanemate suhtes võib olla väga erinevaid põhjuseid. Vahel on vanavanemad väga ülevoolavad oma rõõmu ja armastuse näitamisel, kuid laps vajab aega harjumiseks ega taha kohe rääkida, kallistada või musitada. Teinekord on vanavanemad liiga hõivatud oma vajadustest ja probleemidest ning lapselapsed võivad tunda end ebaolulistena ning seetõttu ei ole neil mugav olla. On ka olukordi, kui lapsed väljendavad alateadlikult vanemate tundeid, mida vanemad ise välja ei näita. Väga paljudel juhtudel ei tulegi välja tõelised põhjused ja see ei ole ka kõige olulisem. Lapsel on vaja teada, et ta ei pea tegema midagi, mida ta ei taha. Viisakas võib olla erineval moel ja oluline on, et vanemad arvestaksid lapse privaatsusvajadust ja püüaksid mõista tundeid. Tõenäoliselt mõistavad vanavanemad, et nähes oma lapselast nii harva, ei olegi neil lähedast ja sooja suhet. Iga suhte loomine vajab aega ja pühendumist.
