Tere
mure on suur ja ei tea, kust nöu küsida, niiet pöördun Teie poole. Olen abielus ja oma abikaasaga juba üle 7 aasta tuttav, meil on 1 aastane laps.
Minu suhe oma vanematega on olnud alati keeruline: emal on uus abikaasa, kes mind kasvatanud alates lapsepölvest. Isal pidi alati öigus olema ja kui seetöötu oli meil alati igal nädalavahetusel riid. Riid löppes kergemal juhul sellega, et ma nutsin hüsteeriliselt ja tundsin, et mind keegi ei armasta; muul juhul sellega, et sain möne löögi vastu nägu. Kui sain täisealiseks ja tutvusin oma abikaasaga ütles mu isa, et olen lits (tegu oli siis mu esimese poiss-söbraga, keda vanematele tutvustasin). Lisaks sellele on isa mulle öelnud veel muidki asju, mis pole just ilusad kuulata. Ema pole kunagi oma arvamust avaldanud. Möned aastad tagasi kolisid vanemad oma majja ja ootavad nüüd alati meie külaskäike, et me siis teeks nende jaoks tööd. Käime seal väga vähe, kuna ma ei kannata isaga suhtlemist, lähen endast välja kui ta küsib liiga isiklikke asju vöi teeb ebaviisakaid kommentaare. Mu mees on väga möistev ja tahaksime neid aidata, kui nad laseksid meil siis rahulikult tegutseda. Aga ei, siis tullakse kohale ja on vaja öpetada ja seletada. Viimati käisime külas ning püüdsime siis isa aidata (tal oli mingi arvutimure). Kahjuks ei saanud sellega hakkama. Siis ta küsis meie arvamust ühe asja kohta, kusjuures kui oma arvamust avaldasime, ei soovinud ta seda kuulata/kuulda (see on alati nii). Löpuks sain ikka suht tigedaks, kuna isal oli jälle halb tuju ja vaja köigi kallal näägutada. (väsinud ka ju - väike laps jne) Ütlesin, et isa sisustas meie päeva sellega, et lasi oma arvutiga tegeleda, kuigi mitmeid kordi ütlesime, et ei oska seda teha, mida ta tahab. Selle peale löi ta arvuti klöps kokku, solvus ja hakkas karjuma. Mina hakkasin nutma ja asju pakkima. Abikaasa viis vankris magava lapse autosse... Keeruline kirjeldada, mis täpselt juhtus. Siis ta palus, et me ei läheks ära. mA teadsin, et ei suuda temaga ühes ruumis viibida ja ammugi rahuneda niiet pole mötet jääda. Vabandasin ema ees ja mees ka ning läksime ära.
Nutsin terve päeva ja rahunesin alles järgmiseks päevaks. Ema minuga enam ei shtle- ta ütles, et on solvunud. Isale helistasin mingi hetk ja tema ütles, et mina olen köiges süüdi. tema pole mulle kunagi midagi teinud ja halvasti öelnud. Ja et me tahame ainult nende maja et siis kui nad surevad, siis müüme maja kohe maha ja ostame endale uue auto vms. Mind töesti ei huvita see maja ja ma ei tah seda ei saada ega müüa. Aga ma ei leia ka, et keegi selles riius isiklikult süüdi on... (aga isal on alati keegi süüdi=mina). Nüüd ma ei teagi, mida edasi teha. Ma ei taha neil enam külas käia. Kuidas seda suhet normaliseerida? Laps ikkagi tahaks oma vanaemaga ju suhelda (see vanaisaga suhtlemine tekitab mul ikka tugevat köhuvalu). Köige rohkem meeldiks mulle, kui ma ei peaks enam sinna minema. Mida teha? Kellega sellest rääkida? Kuidas antud olukorda lahendada? Isaga rääkida pole vöimalik, ta ei oska kuulata ja hakkab kohe ründama. Ema on nii kinni, et temaga ei ole ka vöimalik midagi arutada (ta ei suuda ühesti isiklikust asjast rääkida). Ma ise olen avatud ja tahaksin sellised asjad ära lahendada/sirgeks rääkida, aga teades minu peret, siis meie järgmisel külaskäigul hakatakse meid (seekord siis mölemaid ja meest vist isegi rohkem süüdistama...
Parimat
Miina
Olete mures ja ei tea, kuidas minna edasi, sest suhe vanematega on olnud keeruline ja hiljutine tüli pingestas suhteid eriti. Tahaksite siiski olukorda normaliseerida, seda kasvõi oma lapse pärast.
Teie kirja lugedes meenub vanasõna: Ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt kui seda keedetud on. Kui tekib tüli, siis emotsioonid vallutavad kogu mõistuse. Öeldakse asju/tehakse tegevusi, mis rahulikus situatsioonis pähegi ei tuleks. Konflikt iseenesest näitab, et kellegi vajadused olid rahuldamata. Nii kummaline kui see ka pole, on ka kõige suuremal tülinorijal omad sügavad põhjused, miks nad nii käituvad. Seejuures ei ole vahet, kas tegu on jonniva 2 aastasega, teismelisega või küpses eas vanahärraga. Mõnikord on need rahuldamata vajadused aga nii sügaval ja teadvustamata, et inimene isegi ei mõista, et need eksisteerivad.
Viimase külaskäigu ajal lahkusite vanematekodust riiuga. Kas olete siiani vihane või kurb? Tegelikult on viha all peidus alati mingid teised sügavamad emotsioonid: pettumus, süütunne, abitusjne. Püüdke mõista, millised olid teie enda vajadused, tol hetkel, mis ei leidnud rahuldamist, ehk oskate aimata ka teiste omi: teie abikaasa, teie lapse teie isa või ema omi.
Kui niiviisi arutlete, siis ehk näete võimalust, kuidas alustada uuesti suhtlust oma vanematega. Võib olla tasuks nad hoopis endale külla kutsuda, et olukorda arutada. Alustades vestlust: Sellised riiud mõjuvad mulle ja minu perele väga halvasti. Me ei taha riielda. Tahame, et meie lapsel oleks armastavad vanaema ja vanaisa, kellele toetuda. Teen täna lõunasöögi. Kas tuleksite meile külla ja arutaksime, kuidas saaksime nii suhelda, et keegi ei solvuks.
Kui pooled ei ole üldse võimelised üksteist kuulama, võiks abi olla kirja saatmisest.
Kuna teie suhted vanematega on ka varem keerulised olnud, siis on tõenäoline, et iga väiksematki konfliktisituatsiooni, mis aset leiab, raamistab ka vana ja kuhjunud valu ning pettumus. Seepärast, et algust teha, püüdke keskenduda vaid hetkeolukodadele. Te ei saa kontrollida seda, kuidas käituvad, reageerivad teie vanemad, aga te saate
iseennast väljendada ja anda teada oma hetkevajadustest: Näiteks: Isa ja ema, tuleksime teile meelsasti külla mõnikord, aga me ei saa teie juures igal nädalavahetusel abis käia, sest peame hoolitsema oma pere tegemiste eest. Isa, kui sa ütled mulle………., siis teeb see mind kurvaks/see solvab mind ja olen terve nädala abitu/ siis elan oma negatiivsed tunded välja oma perele vms. Kui teid solvatakse siis andke sellest kohe teada. Rahulikult, aga kindlalt.Sellele võib järgneda mingi emotsionaalne eneseväljendus või tegevus sellelt inimeselt, kellele oma sõnumi saatsite. Nüüd on see hetk, kus teie saate kuulata Püüdke talle tagasi peegeldada, seda, mida kuulete./ näete. Võib olla peab seda tegema mitu korda. Näiteks: Sulle tundub, et me ei käi teie juures piisavalt tihti/ sulle tunub, et ma ei ole piisavalt hea tütar vms.
Kui tekib väikegi võimalus/harjumus lahendada selliseid üksikuid koflikte, siis ehk tekib kunagi võimalus arutleda ka selle üle, mis lapsepõlves toimus.
