Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: Aastase poja ja issi suhted

mina
Külaline
Postitatud 17.02.2013 kell 00:41
Tere.
Kirjutan teile ühe mure. Meil on armas väike aasta ja ühe kuune poja. Issi aga osutus mitte just kõige oskuslikumaks issiks. Juba sünnitusmajas istusin pisarates kui nägin kuidas ta suhtus ja käitus lapsega kui too nuttis ja süüa tahtis. Ta lubas poja aknast välja visata ja ropendas ta peale. Ma olin lausa šokis sest muidu on mees hooliv ja armastav. Ma ei osaud sellist suhtumist oodata temast. Nüüd on juba natuke üle aasta möödas ja asi pole eriliselt muutunud. Kui pojal on hea tuju ja kõht täis ning kuiv pampu jalas siis on issi suhtumine täitsa hea. Aga kui poja märku annab jonniga et kõht tühi voi uni on siis muutub asi kohe. Issi hakkab lapsega pahandama et mis viga selle asemel et tegeleda tema vajaduse täitmisega. Ja kui laps ikka edasi jonnib siis lõpuks ta paneb poja teise tuppa nutma ja ise laheb telekat vaatama. Mees laheb tihti kohe nii raevu täis iga kolamise ja kolinaga mängimise peale et karjub nii kovasti lapse peale et isegi mina ehmatan selle peale ja laps pistab samuti ehmatusest nutma. Nüüd olen viimasel ajal märganud et laps ei taha enam issiga kahekesi olla vaid tahab minu juures koguaeg olla. Olen sellest asjast mehega tihti rääkinud et nii pole normaalne. Ta ütleb et ta ei saa sinna miski teha. Ja tunnistab naeruga et ta ei ole hea isa. Vahel on kõik nagu korras ja on armastav isa. Aga kui miski on mehele vadtukarva siis on kisa majas ja kõik kolmekesi oleme endadt väljas. Ma tahaks vahel kodust välja saada kasvoi moneks ajaks aga ei julge jätta meest ja last koos koju. Mees utles mulle ise et ta ei saa pojaga hakkama. Ma ei tea mis teha. Rääkimisest kasu pole nagu näha. Tuttavad ja vanemad on kõik kaugel ja last pole ka kellegi teise järelvalve alla jätta kui omal oleks vaja kusagile minnna. Ehk oskate aidata mul miski ette votta kuidas perre rahu ja hoolitsus tuua. Et ma võiksin poja ka oma mehe kätesse usaldada.
Auli Kõnnussaar
Psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 19.02.2013 kell 13:59
Ma saan aru, et teie mees on olnud igati hooliv ja armastav, kuid lapse vajaduste eest hoolitsemisega seose on ilmnenud temast ootamatu pool. Mees ärritub, kui laps vajab midagi. Mees tunnistab ka ise, et ta ei saa pojaga hakkama. Teie tahaksite aga, et saaksite poja ka mehega kahekesi jätta. Saan aru, et olete teemast rääkinud, kuid kasu pole seni olnud.

Ütlete, et teil ei ole lähedal inimesi, kes saaksid last hoida. Toetusvõrgustiku loomine enda ümber on lastekasvatamise puhul väga oluline. Saan aru, et teil ei ole sõpru ja vanemaid läheduses. Soovitan teil ringi vaadata, et kas on võimalik leida siiski inimesi, kellega lapsehoiu teemal koostööd teha. Selleks, et teil mehega oleks mõlemal jaksu olla ema ja isa oma lapsele, selleks on vaja hoolitseda enda ja oma paarisuhte eest. Teil on vaja leida võimalus, et olla päris kahekesi, teha midagi, mis mõlemale meeldib. Hea, kui võtate endale aega, kus te ei räägi lapsest ja olete mees ja naine, kes hoolivad teineteisest.

Vahel võib mõjuda lapse sünd mehele väga ootamatult, kuna ta avastab, et laps võtab nö ära tema naise tähelepanu ja helluse, mis enne kuulus mehele. Lapse sünd on suur muutus ja inimesed ei ole selleks alati valmis. Muutusega kohanemine võib võtta aega ja see on loomulik. Vahel ongi vaja leinata seda aega, mis oli enne last, kus mees ja naine said olla vaid teineteise jaoks. Seetõttu tuleb ka lapse kõrvalt võtta aega, et olla kahekesi, taha midagi toredat, kuulata teineteist, olla füüsiliselt koos ja teha kõike seda, mida mõlemad vajavad.

Kui räägite aga mehega lapse vajadustest ja lapsega käitumisest, siis soovitan vältida süüdistusi ja kriitikat. Väljendage oma tundeid ja vajadusi endast lähtuvalt ning kuulake ära mehe tunded. Las ta räägib põhjalikult, mida ta arvad ja tunneb seoses lapsega. Endast rääkimise ja aktiivse kuulamise kohta saate pikemalt lugeda meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/

Mehega võib arutada ka seda, mida ta ise oma lapsepõlvest teab. Kuidas nii ema kui ka isa temaga olid, kui ta imik ja väikelaps oli. Kas tal on häid eeskujusid oma lapsepõlvest, kuidas lapsega olla? Kui ei ole, siis võib ta mõelda, kas tahaks oma lapsele püüda midagi rohkemat pakkuda. Kas ta tahaks mõnda raamatut ideede saamiseks lugeda? Või tahaks ta suhelda mõne spetsialistiga, kes aitaks tal nii oma kui ka lapse tunnetest ja vajadustest paremini aru saada?

Teie kirja lugedes soovitaksin teie perel lugeda Aletha Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla.“
Ehk saate ka ideid edasiseks, kui vaatate e-koolitust (tasuta), kus pereterapeut Kiira Järv räägib perekonnas toimuvatest muutustest ja sellest, kuidas oma peresuhteid hoida erineval pere arenguetapil: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=1

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
-->

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!