Enne teise lapse sündi, oli esimene lapse minu väike lapseke. Armastasin teda väga,mulle meeldis tema koos olla ja aega veeta - ta meeldis mulle.
Kui aga noorem laps sündis (neil on 6aastat vahet) ja me sünnitusmajast koju tulime, sain shoki - vanem laps tundus täiesti võõras, suur ja ebameeldiv, nagu kellegi teise laps.
Tunnistan ausalt, et sellest on nüüd 2,5 aastat möödas ja mulle ei meeldi mu vanem laps, ta nagu ei ole minu oma. Kõige hullem on see, et ta ise tunneteb ka seda. Tahab mind kogu aeg kallistada jne - mulle on see nii vastumeelne.
Ma hoolin temast aga ma ei igatse tema järgi.
Kõige hullem on see, et mees tunneb ka, et vanem laps oleks nagu kellegi teise oma.
Mis meiega toimub?
Teie peres on kaks last, kelle vanusevahe on kuus aastat. Toote välja, et enne teise lapse sündi armastasite oma esiklast väga, ta meeldis teile ning veetsite koos aega. Peale teise lapse sündi kaks ja pool aastat tagasi muutus olukord drastiliselt- nii teie kui teie mees leiate, et esiklaps "ei oleks justkui teie oma", ta ei meeldi teile enam, tundub "suur, võõras ja ebameeldiv".
Ühe lapse eelistamine teisele on lapsevanemate puhul üks paremini varjatud peresaladusi. Ka teaduslikud uuringud on leidnud, et enamus emadest ja isadest eelistavad peredes üht last teisele(teistele).
Iseenesest ei olegi probleem selles, et vanem eelistab üht last teisele- me oleme inimesed ja seega subjektiivsed ning seda me ju ei häbene tunnistada, et meile ei meeldi mõned inimesed ka näiteks kolleegide/sugulaste/tuttavate hulgast... ja me valime inimesi, kellega koos aega veeta, kelle seltskond on nauditav.
Samas oma lapsi ei saa me valida ja vältida.
Vanemad soosivad sageli lapsi, kes on nendega mingil moel sarnased (samast soost, sarnaneb käitumiselt või välimuselt), või vastassoost; samuti eelistatakse ilusaid lapsi; esiklapsi või pesamunasid...jne. Nii palju kui on vanemaid, on erinevad nende eelistused.
Teie esiklaps sai oma vanemate jagamatut tähelepanu kuus aastat, siis tõugati ta noorema lapse sünniga ja vanemate favoriidi muutumisega oma troonilt. Millised võivad olla selle tagajärjed? On üsna tavapärane, et vanem laps muutub armukadedaks noorema suhtes, mis võib väljenduda haiget tegemises, kiusamises või vastupididelt eriliselt "hea olemises"- vaja on ju vanematele tõestada, et ta väärib endiselt nende armastust (püüab taastada kaotatut).
Lapsed, kes tunnevad, et neid armastatakse vähem, kannatavad suure tõenäosusega ängi, madala enesehinnangu ja masenduse all, järeldas oma uuringus 136 õdede-vendade paari mitme aasta vältel jälginud arengupsühholoogia professor Clare Stocker Denveri ülikoolist.
Kirjutate, et vanem laps tunnetab ise ka oma muutunud staatust ning püüab meeleheitlikult otsida teie armastust ja tunnustust - püüdes teid koguaeg kallistada... mis on teile aga vastumeelne.
Mida teha? Inimlikult on mõistetav, meil on omad eelistused, kuid lapsevanemana on meil lisaks ka vastutus oma lapse ees. Vastutus tagada talle lisaks füüsiliste tingimuste olemasolule (toit, riided, peavari) just psühholoogiline heaolu. Vanema ülesanne on luua kodus õhkkond, kus laps tunneks end tingimusteta armastatuna (ükskõik milline ta on), kus teda aktsepteeritakse ja austatakse. Pakkudes talle emotsionaalset turvatunnet, et laps kogeks ja usuks- mina olen hea ja maailm on hea. Siis saab ta areneda inimeseks, kes tuleb oma eluga ja inimsuhetega toime.
Kui teil ja teie abikaasal on niivõrd ambivalentsed tunded oma vanema lapse suhtes, võivad need ja väljendunud käitumine kahjustada tõsiselt last.
Seega julgustaks ja soovitaks tungivalt teil pöörduda spetsialisti poole, et oma tunnetega tööd teha. Alustuseks täiskasvanud ja siis vajadusel kogu perega. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/
Veel on võimalus muuta (küll juba 2, 5 aastat toimunut) oma hoiakuid ja käitumisviise ning pakkuda oma esiklapsele piisavalt kiindumust, - paari aasta pärast, kui laps on teismeikka jõudnud, võib perekahjustuse mõju olla juba pöördumatu.
