Meie peres on probleemiks minu abikaasa läbisaamine tema esimese lapsega eelmisest kooselust. Laps on praegu 6a. ja tegemist on poisiga. Ta ei ela meiega, vaid mehe emaga. Juba 1,5a. peale on ta olnud vanaema kasvatada. Lapse ema tõi ta 1,5aastaselt nö hoida ja pole peale lapse 2aastaseks saamist lapse elust osa tahtnud võtta. Oleme abikaasaga olnud koos 4,5a (poiss oli sel ajal u 2a, kui me tutvusime). Meil on nüüdseks ka ühine 1a. laps.
Elu ongi läinud kahjuks nii, et suurem poiss on kasvanud vanaemaga ning neil on ka väga lähedane side. Meie omavaheline läbisaamine lapsega on hea ja ta hoiab ka mind väga, kuid kahjuks ei taha ta oma isaga koos olla. Eelistab meile tulla ka siis, kui isa kodus pole. Peale teise lapse sündi, keda abikaasa hoiab väga, on ta püüdnud ka suurema lapsega sidet luua, kuid millegipärast läheb väga kergelt endast välja, kui laps midagi valesti teeb ja ei kuuletu koheselt.
Täpsustuseks võin öelda, et esimesed 1,5a lapse elust kohtusid nad suhteliselt harva ning hiljem on ka olnud lapsega kodus vanaema. Olen proovinud ka abikaasat algusest peale veenda, et võiks lapse meie juurde võtta, kuid ikka leitakse ettekäändeid nii tema kui ämma poolt, miks see pole \"hea mõte\". Kuna poiss on ka väga vanaemasse kiindunud, siis ma ei ole midagi peale pressima hakanud, aga arvan, et kui paraneksid poisi ja tema isa vahelised suhted ja nad hakkaksid teineteist rohkem hoidma ja mõistma, siis suudaks ka ämm poisist lahti lasta, sest usun, et tema kavatsused on vaid head ja ta soovib lapsele parimat.
Vaatamata sellele, et poiss kutsub mind nimepidi ja me elame eraldi, peab ta mind oma emaks. Kuid isa kohta ütleb alati, et isa on paha ja ta ei ole tema poeg. Abikaasa on temaga nagu öö ja teise lapsega nagu päev. Usun, et kui nende suhted saaksid korda, siis tahaks ka poiss ise meiega elada (hetkel see nii pole).
Olen ise mõelnud, et äkki peitub mehe käitumise ja kergesti ärrituvuse taga suurema poisiga hoopis teised fakrotid, et võib-olla kandub tema ärrituvus oma ema vastu üle hoopis lapsele, kuna tema ema on lapse jaoks nr 1 ja kasvatab teda. Poisi käitumises ta enamasti ei süüdistagi nagu poissi ennast, vaid ütleb, et ta ema on ta selliseks kasvatanud. Tema suhe emaga on olnud ka nii ja naa, vahel saavad isegi päris hästi läbi, aga ta kipub ka väga kergelt oma ema peale ärrituma. Olen püüdnud ka ise abikaasale seletada, et kuidas võiks/peaks poisiga käituma või kuidas võiks karistada, kuid see pole eriti tulemusi andnud ja ka väikeste lapse eksimuste peale reageerib ta tihtilugu üle ning karistused on vahel ikka liiast. Samas arvan, et võib-olla on jäänud ka mingid lahendamata probleemid lapse emaga, võib-olla teda häirib, et lapse ema lapse niimoodi hülgas. Ise ta arvatavasti ei tunnistaks kumbagi minu teooriat...
Kas aitaks siinkohal perenõustamine? Kas on võimalik tekitada/taastada nende vahelist sidet? Või saaksin mina või ämm teha midagi teistmoodi, mis võiks sellele kaasa aidata?
Sooviksin, et saaksime kunagi olla ühtne ja kokkuhoidev pere, et kõik lapsed kasvaksid koos.
Teie mure on väga mõistetav ja igati tunnustustvääriv, et soovite luua ühtehoidvat peret ja püüate leida viise, kuidas mehe ja poja suhteid lähendada. Kindlasti on igaühel teil võimalusi sellele kaasa aidata. Võib ju ka olla, et teie oletustel on alust ja mehe ärritumistel on omad sügavamad tagamaad, kuid nagu te ka mainite, ei pruugi ta ise sellega nõustuda või sellest üldse teadlik olla. Kui nii on, et, mees ärritub liialt kergesti, siis vajab ta eelkõige midagi, mis teda toetaks, rahustaks. Seega vähem tõlgendusi, millega mittenõustumisel hakkaks ta pigem teiega vaidlema, midagi tõestama, end õigustama vms. Kuna nii juba on, et mees on kergesti ärrituv, mõne asja suhtes tundlikum (inimesed lihtsalt ongi erinevad ja neil on erinevad kogemused, üleelamised jne. ), siis vajaks ta eelkõige midagi, mis võimaldaks head enesetunnet, kindlustunnet, eduelamusi, tunnustust ja seda eelkõige suhtetes pojaga ja kindlasti ka teiega. Kui teie suhted on vastastikku toetavad ja usalduslikud, siis võtab ta vastu ka teie arusaamu. Kuigi teie olete parimate kavatsustega püüdnud meest juhendada, mõjutada, selgitada, kuidas pojaga toimida, võib ta seda kas arvestada või tõrjuda olenevalt sellest, kuidas ta sedalaadi juhendamist tajub, kas toetavana või etteheitena. Seega teie roll selles olukorras on hoida ja arendada mehega head, usalduslikku ja toetavat suhet. Kui mees kogeb teiepoolset mõistmist, seda, et usute temasse, nii temaase kui oma abikaasesse ja kui laste isasse, siis tuleb ta võimalike pingetega paremini toime.
Edasi võib olla vajalik, et teil on selgeks räägitud, mis on lastele lubatud ja mis mitte. See on loomulik, et mõni asi on isale vastuvõetav ja emale mitte, või vastupidi, kuid oluline on, kuidas te sellega toime tulete ja ei annaks lastele vastuolulisi korraldusi ja ei teeks teineteise otsuseid maha. Kui oletegi mõnes asjas erimeelt, siis arutage seda omavahel, püüdes lapsi säästa. Lastele on tähtis, et nad kogeksid, et kuigi mõni asi näitkeks ärritab isa ja ema mitte, kuid ema ja isa säilitavad teineteise suhtes lugupidamise ja hooliva suhtumise. Ka vaielda saab nii, et säilib austus, et võetakse teineteise arusaamu ja vajadusi tõsiselt.
Mis puutub mehe emaga seonduvasse, siis on samuti poisi jaoks parim, kui nii teie kui mees saaksite ka temaga hoida häid suhteid. Iga laps vajab kiindumussuhet ja see on hästi, et vanamaema on olnud olemas, kui ema ei ole. See aga ei tähenda, et teie ja poisi suhteid ei saaks samuti olla lähedased. Poisi jaoks on tähtis säilitada talle oluline kiindusmussuhe ja kindel tuttav elukorraldus. Kuigi ta käib sageli teie juures, on siiski oluline, et üks koht on see, mida ta peab koduks ja on teada, kes on peamine vastutaja lapsega seonduvas. Teie perega lähenemine saab ikka jätkuda kõigile parimal moel, vaid eelkõige headele suhetele tuginedes. Kui teie, teie ämm ja mees kõik omavahel hästi läbi saate, jagate infot omavahel, usaldate, toetate üksteist, ei võistle, kes on parem, kasvatab õigemini vms., siis see ongi, mida poiss vajab. Väga raske on siinkohal aga arutleda konkreetsemalt võimalike probleemide üle mehe ja tema ema suhete üle, ilma nende osavõtuta.
Kui sellest vastusest ei piisa, et jõuda soovitud muutusteni, kui tunnetate, et oleks vaja põhjalikumat ja konkeetsemat lähenemist, siis loomulikult on abi ka pereteraapiast.
