Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: mehe perekond segab elu

Triinu
Külaline
Postitatud 30.05.2012 kell 11:23
Elame mehega nüüd juba pool aastat koos, Paar oleme olnud kusagil 2,5 aastat. Mehel on kaks vend ja kaks õde ja vennad elavad samas linnas, kus meiegi, õed aga 200 km kaugusel. Minu vanemad elavad meist 130 km kaugusel ja mehe vanemad 50 km kaugusel. Millegipärast kipub koguaeg nii olema, et iga vaba aeg mis meil koos tekib, on tema kohe juba plaani paika pannud, et lähme tema maale. Ja nii on see meie suhte algusest peale olnud. Minu vanematekodu külastame me julgelt poole harvemini. Ja viimasel ajal on see hakanud mind vägagi häirima. Et miks just tema ema ja isa? Ema helistab nädalas kaks korda ja mees ise ka vähemalt kaks korda. Seega räägivad nad igapäev. Samamoodi oma vendadega. Mul on kogaeg tunne, et terve meie elu peab kõigil kandikul ette kandma, minutilise täpsusega, mida me teeme ja mida me ei tee. Mida sööme ja mida ei söö. Kuhu lähme ja kuhu ei lähe.
Mina käin esmasp.-reedeni tööl ja mehel on graafik. Mina saangi enda juures käia vaid nädalavahetuseti, ja isegi igal selle nädalavahetusel on vaja temal enda juurde maale minna. Mina tahaks mõnikord ka oma elu elada. Oma asju ajada. Tema pool käies muidugi tema ema teeb söögi, peseb ta kaasavõetud pesu, triigib kõik mis vaja. Annab sööki kaasagi veel. Olen mehele rääkinud ka, et see mind häirib, sest minu jalgealust see ainult õõnestab, kui tema "koju" läheb ja ema ette taha kõik ära teeb. Aga selle peale kosugb ainult, et ise sa ju ei jõua nagunii kui kell 5 töölt tuled. Sealt tekib ka küsimus- aga miks ta ise ei tee? Istub pikad päevad kodus , raske siis pesu masinasse panna ja kuivama? Raske need kartulid koorida aegajalt? Ma teen ka ise süüa kui kodus olen, aga tõesti iga päev ei jõua.
Mina oma vendade õdedega suhtlen vähem, mõned korrad kuus...nemad elavad meist 200 km kaugusel. Ja siis kui olengi julgenud öelda, et miks peab terve tema perekond igat meie liigutust teadma- saan peapesu, et on see siis tema süü, et meie perekond nii lähedane ei ole? Aga minuarust on asi juba lähedusest isegi nõks edasi. Mina tunnen küll, et olen oma emaga lähedane, aga ma austan oma ema vaid rohkem, kui ta ei uuri igat mu sammu, vaid saan talle õigel ajal ise rääkida. Õe- vendadega samamoodi ..me ju hoolime üksteisest, aga kas siis igapäevane heli9stamine vaid näitab seda? Mul on tunne, et lained löövad üha hullemini pea kohal kokku ja ühel hetkel ma ütlen talle, et võtku oma asjad ja mingu siis sinna, kuhu alati kõige kiirem minek on- koju ema põlle alla.
Olen ise juba 16 eluaastast vanematest eraldi elanud , tema aga paar aastat, oleme 23 aastased. Ja mulle pole kunagi meeldinud, kui keegi meid meeleheitlikult kontollib ja peab teadma igast mu liigutusest. Mul on tunne, et see viib varsti meie suhte lagunemiseni. Sest mina enam ei jõua olla teisel kohal tema elus. Sest tundub, et kõige enne tuleb just tema PEREKOND ja siis tuleb elukaaslane.
Mida teha? Ma ei tea kuidas sellest probleemist võitu saada, kas pean muutma eelkõige midagi iseendas või pigem mees peaks midagi muutma?
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 31.05.2012 kell 16:18
Olete üsna erinevate peresuhte kogemustega ja sellest tulenevalt on teil ka praegu erinevad arusaamad, milline on sobiv tasakaal privaatsuse ja seotuse vahel. Kui mehele sobib selline seotus oma päritoluperega, kus kõike toimuvat jagatakse, ollakse palju koos jne, siis teie olete rohkem eraldunud ja sõltumatum. Teie kirjeldusest selgub, et teie mehele on hea ja turvaline ja seetõttu väga vajalik tiheda kontakti jätkamine. Teile samasugune suhe ei sobi, pigem mõjuks ahistavalt, liigse kontrolllina, piiravalt. Lapsepõlvekodus kogetut korratakse hiljem oma lähisuhetes, see on tuttav ja turvaline. Muutus tähendaks teadmatust, teistsugune viis tekitab ebakindlust, ärevust, oleks riskantne, selle vastu võideldakse.
Küsimus ongi ka teil selles, et teie ei võta omaks mehe suhtemustrit ja temalgi oleks sellest raske loobuda ja teie omaga kohaneda. Nagu ma aru saan, siis olete erinevusi teadvustanud ja ka sellest rääkinud. Ilmselt pole see aga veel mõistmist toonud. Pigem on nii, et mees tunneb, et teda arvustatakse ja teie samuti, võib koguni näida, et midagi on teisega valesti või iseendaga ning see teeb teie omavahelise suhte pingeliseks. Kumbki pole ju „süüdi“ selles, mis talle tuttav ja omane on, et ta vajab omal viisil elukorraldust.
Sellises olukorras oleks väga oluline hakata teadlikult tegelema oma suhetega, luua teie kahe vahel lähedasemat suhet ja vastastikku sobival viisil. Sel juhul saaks hakata taanduma selle suhte olulisus, mis näiteks praegu on teie mehel oma emaga ja teiste päritolupere liikmetega. Need jäävad loomulikult olulisteks inimesteks tema elus, kuid see, mida ta praegu saab nendega tiheda kontakti hoidmise kaudu, peaks ta hakkama saama nüüd oma praeguselt suhtelt teiega ja oma loodud perest. See on kindlasti pikk ja ilmselt ka keeruline protsess, mil vajate mõlemad teineteise mõistmist ja toetust. Alustada võiks kasvõi tõdemusest, et olete, jah, erinevad, kuid soovite olla siiski teineteisega lähedased ja teete midagi mõlemad selle heaks. Kindlasti aitaks pingeid vältida teienteise arvustamist ja etteheiteid. Teil on õigus olla selline nagu teie olete ja temal samuti. Teil on õigus tahta hoida sidet ja külastada oma vanemaid ning temal samuti. Teie vajadused on erinevad, samuti see, mida vajate läheduse tunnetamiseks, mil määral seotust ja eraldatust, et end hästi tunda. Praegu ei sobi teile mehe liialt tihe side oma perekonnaga seetõttu, et see tuleb teie suhete arvelt, see ei võimalda teie lähedussuhet luua ja muudab teid nö kõrvaltegelaseks. Edasi oleks oluline just emotsionaalset lähedust arendada ja püüda olla teineteisele see esimene inimene, kellega jagatakse olulisi asju, kaastakse otsustamisse, informeeritakse, arutletakse, püütakse koos olla, toimetada oma kodusse puutuvaid asju ise jne. Kõik see ühendab ja on vajalik. Kui te nõustute mõlemad sellega, et nüüd on teil oma pere (ka kahekesi olles) ja teie valik on luua selliseid suhteid,mida vajate, siis saate ka hakata teadlikult planeerima, mida selleks teha saate, kuidas oma igapäevaelu korraldate, kuidas nädalavahetusi veedate jne. Teile sobiv seotus tekib seeläbi, et räägite, aktsepteerite ja usute, et olete teieteisele olemas ja vajalikud: Ülemäärane seotus teistega taandub, kui esmajoones kaasate teineteis ja teie ise regleeerite, mil määral teised teie lähedased on kaasatud.

2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.

1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.

Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!