Et oma keeruline lugu ära rääkida, pean alustama üsna kaugelt. Vabandan, kui see ei ole üldse selle foorumi teema.
Mu ema ja isa on juba üle 15 aasta tülis, aga mis iganes põhjustel ei ole nad lahku kolinud, vaid elavad siiani üks ühes teine teises maja otsas. Isast on selle ajaga saanud päris põhjas olev alkohoolik, emast reumatoidartriiti põdev töötav invaliid. Maja on isa nimel, vanemad abielus ei ole. Ema ema on põetamist vajav voodihaige, kes keeldub minu vanemate koju tulemast ning hooldekodusse minemast ja temaga koos elab tema joodikust poeg (minu onu). Minu ema käib jõudumööda neil abiks. See-eest on see maja minu ema oma. Vahemaa on ühe päeva bussisõidu kaugusel.
Nädal tagasi võtsin oma ema peale ja tulin koos lastega (1,5 ja 3) oma vanematekoju. Täna hommikul ärkasid lapsed suhteliselt pahuralt ning see kestis veel hommikusöögilauaski. Siis aga läksid lapsed omaette teise tuppa ning meie jäime emaga hommikukohvi nautima, kuni kolmene tuli kaebama, et pisem lõhkus ära ühe minu venna nõukaaegse plastmassist auto. Selgus, et suurem oli roninud riiulisse ja väiksemale keelatud autod kätte andnud. Mina sain emalt kuulda oma kasvatamata lastest ja järelevalveta jätmisest ning kuna minu ema ei ole kunagi laste järele vaadanud, ei aita meil süüa teha jne, siis ütlesin vastu, et targutamise asemel võiks parem vahel ise ka lapsi vaadata. Peale seda tõusis suur tüli, kus ma sain muuhulgas teada, kui isekas on invaliidilt midagi nõuda ja ma olin juba täiesti nõus proovima ettepanekut elada edaspidi kõik oma elu, aga siis juba meie pere kolmandas majanurgas, kui tuli ema ja teatas, et kuna mina olen problemaatiline, siis tema kolib nüüd igaveseks oma ema juurde, saab vähemalt rahus oma vanaduspõlve veeta.
Ja mina ei oska nüüd midagi teha. Kas pageda tagasiteeta nelja tuule poole ja jätta need osapooled ise omi probleeme lahendama või püüda veel midagi siluda? Ma ei saa aru, mida tema tänane vihapurse tähendas või millist käitumist ta sellega minult ootab? Ma tunnen, et see vanemate põlvkondade pidev minu süüdistamine hakkab ka oma pereelu mõjutama. Kedagi lepitada või midagi ära organiseerida ei ole siiani suutnud (nende arvates ainult kiusan vanainimesi), aga fakt on see, et õige varsti on mul neli hooldamist vajavat lähisugulast.
Kõigepealt vabandan, et vastus teie kirjale on kaua viibinud. Ka põlvkonnavahelised suhted on oluline teema. Võiks öelda, et väga vajalik on mõista oma vanemate ja vanavanemate suhteid ning mõelda, mida ise saaks teha, et oma ellu mitte sarnaseid probleeme kaasa saada ja mitte korrata mittetoimivad suhtemustreid.
Olete püüdnud omalt poolt suhteid siluda ja abiks olla, kuid kohtate ikka etteheiteid. Teid on jäänud vaevama ema ütlemised, mis näivad ebaõiglased. Järjest enam võivad lisaks vanaemale abi vajada ka teie enda vanemad, kuid pingelised suheted teie vahel teevad selle kahtlemata keeruliseks. Eks nii olegi, et osapooled saavad vaid ise oma suhteid klaarida, nii teie ema ja isa kui ka teised, kellel on mida klaarida, samuti ka teie ise oma emaga, kui tüli lahendmata jäi. Teiste eest ei saa te vastutust võtta, mõistlikum oleks jääda ka kõrvale ja mitte lasta end kaasa kiskuda. Teie enda suhted on need, millega teie saate ise tegeleda, nt teie suhted emaga.
Olete märganud, et sageli tekivad tülitsemised süüdistamiste tõttu. See ei ole tõesti kunagi head toonud. Küll aga peab olema igalühel õigus väljendada oma pahameelt, kui see on tekkinud, samuti peab olema võimalus öelda, mida vajatakse. See, mis on kellelgi oluline, mis häirib, mida vajatakse, saab rääkida ilma kedagi ründamata. Nii ka teie - kui teile näib, et vajaksite rohkem ema abi laste hoidmisel, siis seda saab väljendada väga erineval moel. Teie kirja lugedes võib oletada, et ema, kes on on teinud teile etteheiteid, tundis end samuti süüdistatuna oma lastelastega mittetegelemisel. Proovige tulvikus teisiti, nt rääkides, et teile on oluline tema osalemine teie peres, tegelemine lastega, saaksite veidi aega enda jaoks, hea on ju ka see, et lastel on kokkupuude ja head suhted oma vanaemaga jne. Kui vanaema roll on väärustatud, siis on juba eeldus heaks läbisaamiseks olemas.
Saan aru nii, et teile teeb muret tulevik – mis saab siis, kui neli teie pereliiget vajavad otseselt abi ja hooldust. Kuigi see saaks olema teile raske aeg, võib selle kergemaks teha ikkagi peamiselt hea läbisaamine, millele saaks panustada ka praegu. Võib ju olla, et vanemaks saades muutuvad inimesed ka ise rohkem muretsevaks oma hakkamasaamise pärast. Abitus võib tekitada hirmu ja ka viha ning seda valatakse välja sageli lähedaste peale. Asi pole ju sageli selles, et keegi teeks midagi valesti (nt keegi lõhub kogemata midagi ära, ei tule vaatama piisavalt tihti, ei kasvata lapsi samamoodi nagu varem õigeks peeti vms), vaid küsimus võib olla hoopis selles, et on mure endal oma tervise ja tuleviku pärast, sageli ka kahetsus millegi varasema pärast ja kes teab, mis veel, mida ei saa või ei oska sageli isegi väljendada või on raske tunnistada. Kõik kokku võib see tähendada aga tundlikust, kergesti ärrituvust, mis väljendub aga igapäevastes olmelistes asjatoimetustes ja enamasti saavad pahandada ikka lähedased pereliikmed.
Niisiis, oleks hea, kui jaksaksite võimalikke pingeid taluda ja mitte võtta ka pahandamisi liialt tõsiselt. Kui te ise soovite oma vanematele parimat, aitate, kui nad teid vajavad, siis see ongi kõige tähtsam. Veel parem, öelge see neile välja, et hoolite ja soovite häid suhteid, olete olemas, et nad ei peaks muretsema. Kui teile näib miski aga ebaõiglane või koormavalt raske, on ka see tähtis, et te iseennast ja oma heaolu ei unustaks.
