Tere! Kirjutajana olen hoopis selle poja õde, kelle probleeme lahkama hakkan. Me emaga ei suuda leida enam lahendusi. *igemini pole neid kunagi olnudki.
Minu vend on "täiskasvanud" ülikoolis õppiv ilus pikk spordipoiss. Õppeedukuse poolest teistest alati pea jagu üle. Lähisuhetes alati takeduv, ei oska neid luua ega hoida. Igapäevases suhtluses teiste inimestega ei ole ka ta kunagi alustaja pool, pigem on tal esinemiskartus ja nö lavahirm. Sellest teadlikuna teinud läbi kognitiivsuhtlusteraapia, kasutanud antidepressante. Temal on elus helgemaid aegu ja selliseid, kus "miski talle enam rõõmu ei valmista". Ta oma sõnad. Tundub mulle isiklikult selline depressiivne isiksus. Vend elab koos minu ema ja vanaemaga, kõik tema kulud ja "õnnetusjuhtumid" kaetakse ema poolt. Õnnetusjuhtumite all peangi silmas selle teema põhiprobleemi - vend ei oska alkoholi tarvitada. Tema peod lõppevad alati katastroofiga - kadunud on mobiil, dokumendid, üleriided ... Tema ise on sealjuures väga apaatne, ei häiri teda mõte, et keegi tema mobiiliga kusagil helistada võiks, et keegi tema passiga jumal teab mida teha saab. Ema lapib alati kõik kokku. Ostetakse uued jalanõud, uued kindad ja mütsid, mis jälle kadunma on läinud. Ema aitab taotleda uue pangakaardi. Uue passi. Ostab uue mobiili. Vennal on täielik karistamatuse tunne. Keelab endaga rääkida. Kui temaga pahanada, noomida, proovida vestlust arendada, sulgub ta endasse. Laseb kogu me jutu kõrvust mööda, endal on samas väga häbi jälle juhtunu pärast kuid ütleb lihtsalt "mis ma teha saan, et ma selline olen". Mingit ultimaatumit me ei oska talle kehtestada - kas jätame ta söögist ilma? Loobume maksmast tema mobiiliarveid? Ei osta uusi talvesaapaid, kui väljas on -20 ja ta on JÄLLE omad ära kaotanud? Tundub, nagu ta e teaks muu hulgas midagi raha väärtusest, aga praeguste intensiivsete ülikoolioõpingute kõrvalt teda tööle kupatada pole võimalik. Me enam ei tea, kus suunas temale, endassesulguvale alkoholiprobleemiga ülikooliõpingutes üliedukale poisile ja tema probleemidele läheneda.
Tunnete suurt muret oma venna pärast ning ilmselt ka ema pärast, kuna just ema on see, kes "alati kõik kokku lapib". Loomulikult on raske näha oma lähedasi kannatamas, ja on soov aidata. Kirjelduse järgi tundub, et teie ei ole probleemis osaline, elate kaasa nii vennale kui ka emale.
Üks võimalik lähenemine probleemile on see, et kõigepealt tuleks aru saada, kellel on esmane probleem ja selle järgi valida kohane käitumine. Kõige suurem probleem minu hinnangul tundub kirjelduse järgi olevat emal - sest nagu te kirjutate: vend ei tee probleemi õieti millestki.
See, kellel on probleem (seega ema), peaks selgesti väljendama, mis täpsemalt on antud olukorras see, mis teda kõige enam häirib, mis on see, mis tekitab ärritust, pahameelt, valu, ja milline on kujunenud olukorra konkreetne mõju (rahaline kahju jms). On ju nii, et see, kelle piiridest pidevalt üle sõidetakse, peab ise kaitsma oma piiri, seda ei saa keegi teha teie ema eest.
Ilmselt on ema ka sellest kõigest vennale rääkinud, mis talle kujunenud olukorras muret ja vaeva teeb, kuid vend ei ole nõus oma käitumist-suhtumist muutma, või on need muutused olnud ajutised ja lühiajalised. Kui nii, siis on see juba konfliktilaadne olukord, mis vajab rohkem pingutust: teineteise tähelepanelikku kuulamist, mõistmist, ühiste vajaduste leidmist, ühist mõtlemist võimalikele lahendustele ühiste vajaduste kaudu ning seejärel ka silma peal hoidmist sellel, kas kokkulepitud lahendustest hoitakse kinni.
Sellised pika vinnaga konfliktilaadsed olukorrad, kus kõigil on justkui oma roll täita, on väga väsitavad ja suhteid räsivad kõigile osapooltele. Just see nn oma rollis püsimine on üks konflikti säilitav tegur. Hädavajalik on, et keegi oma käitumist muudaks, vastasel korral ei muutu midagi.
Mida saate teha teie? Te saate kummalegi väljendada oma muret ja hoolivust kujunenud olukorras, kuid lahedada probleemi saavad vaid vend ja ema omavahel. Sarnaseid olukordi uurides ilmneb ikka, et konflikti säilitav roll on tegelikult mõlemal (nii emal kui ka vennal), kunagi ei ole nii, et üks on süüdi või paha ja teine vaid kannataja. Suhtes on ikka vähemalt kaks osapoolt ja olukorra tingib mõlema käitumine ja nende käitumiste vastasmõju.
Teie abistav roll võiks olla konflikti vahendamine, mis ongi n-ö vahemehe roll: te saate olla kolmas osapool, olla see, kes hoiab osapoolte emotsioonid kontrolli all ja mõlemad pooled teineteist kuulamas ning mõistmas. Vahendaja roll ei ole võtta pooli, vaid olla justkui erapooletuks tõlgiks kahe osapoole vahel ning ärgitada lahenduse leidmist, mis kummalegi sobib. Jõuvõtted ei vii reeglina heale tulemusele, ent kui milleski on kokku lepitud, tuleb neist ka kinni hoida ja kui need tõesti ei pea, tuleb uuesti maha istuda ja uuesti arutada ning püüda uute kokkulepete poole.
See kõik võib tunduda liialt keerukas, nii et võimaluse korral võiksite pöörduda pereteraapiasse. Pereterapeudid on õppinud suhteid süsteemselt vaatlema ja kogenud keerukate vestluste juhtimises, arvan, et just see teraapiasuund võiks olla edukas. Ehk võiks teraapia käigus ka selguda, mis hoiab antud käitumismustreid alal ning mis on probleemi peidus pool, mida teil lähendal olles on keerukas märgata. Pereterapeudid on leitavad ka perekeskuse Sina ja Mina kodulehel, rohkem valikut leiate internetist.
