Läinud suvel nädal peale noorema poja gümnaasiumi löpetamist teatas mu mees, et "astub abielust välja". Ta on önnetu ning ei saa me abielult midagi vastu olgugi , et on "köik öigesti" teinud ning väga palju meie suhtesse investeerinud. Kuid minu poolt ei tule piisavalt toetust talle ja tema spordile tagasi. Absurdne! Olin nagu kuult kukkunud! Meie poisid reageerisid tema avaldusele ainult ühe sönaga: bullshitt! Olid nad ju kodus köige tunnistajaks ja nägid kui palju ma tegelikult köiki tegemisi toetasin. JA ka nende silmis oli mei epere önnelik. Kuni selle päevani. Hiljem selgus, et mängus on noor neiu, kes jagab mu mehega samu sportlikke huve. Aga kes siis tahab tunnistada,e t on keskeakriisis ja armus noorde neiudu, kes on oma poegadest ainult möned aastad vanem.
Peale 20 aastat abielu, mis minu arust oli önnelik, kolis mees kodust välja.
Nüüd tagant järgi on ta seletanud, et on köik need aastad erinevaid rolle mänginud ning tegelikult polegi önnelik olnud. Tema viimane suur roll oli "perekonnapea", mille ta noorima poja kooli löpetamisega löppenuks pidas. Lapsed olid koolitatud , seega vöis laste kasvatamise löpetatuks pidada ning ka tema kui perekonna pea roll oli täidetud. Ka naisele ei olnud enam rakendust, seega kogu projekt- perekond- on ennast ammendanud ning selle vöib löpetada. Kölab kohutavalt, aga sedasi vöib tema arutluse kokku vötta. Osaliselt on need ka tema enda sönad. Oma edasist suhet lastega näeb vaid harvades emailides , veel harvemates telefonikönedes ning haruharvades kokkusaamistes. Lapsed on külalised me elus. Nii ta seda seletab. Nüüd on lapsed lahkunud (ülikoolis) ja oma teed läinud ja enam teda ei vaja. Tegelikult on tema lahkunud ja mitte lapsed.
Poisid on oma isas pettunud. Nad ei suuda samuti uskuda, et see mees millegi sellise altuga hakkama on saanud. Nad ei taha üldse temaga mingit tegemist teha. Nende silmis on ta valetaja ja petja, kes kujutab nüüd ette on suur sportlane. Ise nad temaga kontakti ei otsi, vahest vötavad toru, kui ta neile helistab. Kurb. Ma olen poistele küll korranud, et see, mis meie vahel juhtus -on köike muud kui ilus, kuid see on meie vaheline probleem. Isa jääb ju ikka isaks ja kui te tahate temaga kokku saada vöi midagi koos teha, siis tehke seda. Hetkel on aga tunne, et see nende vaheline side katkeb varsti täielikult. Ma ei möista kuidas nii saab?!?!?! Kas ta ei tunne üldse poistest puudust?
Mul on endal töeliselt hea meel, et minu suhe poistega pole katkenud. See on nii tore, kui arvuti lahti lüües avastad teate: tead, emme! ... Ma nii loodan, et jään endiselt osakeseks poiste elus ja nad jagavad minuga omi rööme ning muresi ning vahest niisama hüüavad skybis: tere hommikut!
Samas olen kurb poiste pärast, et nad on kaotamas sidet oma isaga, kes selles ise ei paista midagi erilist märkavat. Ta nagu ei märka, et ka täiskasvanud pojad vajavad isa ning kunagi hiljem nende lapsed vanaisa.... Seda see mees ei paista märkavat ega möistvat. On see normaalne?
Saan aru, et teie jaoks on mehe käitumine olnud täiesti ootamatu ja arusaamatu. Teiste sõnadega võib vist ka öelda, et teie saate oma mehe käitumisest ühel viisil aru, kuid mees põhjendab oma käitumist hoopis teisiti. Pojad on valinud teie konfliktis poole ning mõistavad isa käitumise ning otsuse hukka. Te kardate, et pojad kaotavad päriselt kontakti oma isaga. Saan aru, et viimase aasta arengud teie abielus ja perekonnas ei ole läinud kuidagi kokku teie enda ootustega ning kogu toimunu on teie jaoks absurdne. Te küsite, kas see on normaalne ja ma arvan, et teid ei aita, kui ma ütlen, et kahjuks on see just see, mis liiga tihti kipub peredega toimuma.
Iga pere läbib erinevaid arengufaase, millest mõned on keerulisemad ja ebamugavamad kui teised. Pere loovad tavaliselt naine ja mees ning laste sündimise järel hakkavad nad täitma äkki ka ema ja isa rolle. See on tavaliselt üks kriitiline periood peres, kuna vanemaks olemise kõrval jääb vähe energiat paarisuhte toitmisele ja hoidmisele. Loomulikult on keeruline periood ka see, kui lapsed lähevad kodust ja koju jäävad jällegi mees ja naine, kes ei ole enam aktiivselt lapsevanemad. Vahel on paarisuhe jäänud aastatega nii tahaplaanile, et intiimsus, emotsionaalne turvalisus ja teineteise mõistmine on jäänud nõrgaks. Paraku on paarisuhte toitmiseks ja teadlikuks taasloomiseks vajalik mõlema partneri panus ja pühendumine. Paarisuhtes on inimesed läheduse tõttu nii haavatavad, et tihti on lihtsam luua uus suhe, kus on esialgu kõik hoopis lihtsam.
Iga lahutus on emotsionaalselt raske mõlemale poolele, kuna purunevad erinevad lootused ja oma peas olnud kujutlused ühisest tulevikust. Lahutuse teeb aga eriti keeruliseks, kui kooselu ajal pole siiralt räägitud oma vajadustest ja ootustest. Kui inimese vajadused oleksid täiuslikult rahuldatud (mis ei ole üldjuhul reaalne), siis ei oleks ju vajadust lahku minna. Kui vajadused ei ole täidetud, kuid neist saab süüdistamata rääkida ja teine pool on valmis kuulama ja mõistma, siis on samuti võimalik leida koos võimalusi, kuidas koos elada. Emotsionaalne turvalisus on see, kui teise tundeid, mõtteid ja vajadusi ei panda kahtluse alla ning eriarvamustest hoolimata säilib teineteise eneseväärikus. Sain teie kirjast aru, et mingil põhjusel ei väljendanud teie mees abielu ajal oma rahulolematust ning rääkis oma vajadustest alles peale lahutamise otsuse teatavaks tegemist. Kindlasti oli teil valus kuulata, et teie pole justkui osanud toetada teda. Keegi ei saa ega pea teise soove aga õhust lugema ja seega teeb haiget, kui saate alles hiljem teada, mida teilt oodati. Paljudele peredele saabki saatuslikuks, et inimesed ei oska (neid ei ole kunagi õpetatud, sest ka nende vanemad pole osanud) enda vajadustest ega tunnetest rääkida. Mõned pered õpivad seda alles suurtes ja valusates kriisides, kas ise või perenõustaja abiga.
Hetkel on oluline teil teadvustada oma tundeid, et hakkama saada selle kaotusvaluga, mida ootamatu lahutus on teile põhjustanud. Ka lahutusele järgneb nö leinaperiood, mil psühholoogiliselt tuleb harjuda uue mõttega oma tulevikust ja lähisuhetest. Ka teie suurte poegade jaoks on väga oluline, et leiaksite omale piisavalt tuge, et lõpptulemusena võiksite oma mehele mingilgi viisil andestada (kuid see ei pea kiiresti tulema) ja oma abielusuhet vaadata sel viisil, et võiksite veidigi mõista oma mehe otsust. Seda kõike ei saa teha aga enne, kui olete saanud oma valu ja pettumust piisavalt läbi kogeda ja näiteks mõne nõustaja juuresolekul piisavalt väljendada. Kui teie pojad näevad, et teie tulete olukorraga piisavalt toime, siis nad ei pea enam olema teile nii suureks toeks ning saavad ise luua aastatega uuesti isikliku suhte oma isaga ning samuti andestada talle tema otsus. Iga laps vajab igas vanuses, et ta võiks armastada oma mõlemat vanemat, mida iganes on need vanemad teinud või tegemata jätnud. Ja vanemateks ning vanavanemateks jääte te ju alatiseks.
Seega küsige endalt, mida te hetkel kõige rohkem vajate ja kuidas saaksite endale seda võimaldada. Kes võiksid olla need inimesed, kellega koos te ennast hästi tunnete? Kellele saaksite usaldada kõike seda, mida te oma hinges tegelikult läbi elate? Millised tegevused annavad teile energiat ja pakuvad rõõmu? Kus ja kellega tahate olla, kui parasjagu ei ole energiat ega rõõmu? Kui teie olete piisavalt toetatud, siis saavad teie pojad armastada mõlemat vanemat. Jõudu sellest suurest muutusest läbi tulemisel!
