Minu mure sai alguse sellest, kui 4 aastat tagasi kolisin oma elukaaslase juurde elama, tema vanemate majja. Esimene aasta oli kõik hästi, ma sain tema emaga hästi läbi ja mingeid probleeme ei olnud. Kui ema oli lõpuks minuga ära harjunud, hakkas ta oma tegelikku palet näitama. Ta ei hoidnud ennast kunagi tagasi ja koguaeg olid probleemid. Sel ajal ta mind veel nendesse probleemidesse ei kaasanud, vaid said minu poiss koguaeg. ükskõik kes süüdi ka ei olnud, sai ikka mu elukaaslane. Nad karjusid ja sõimasid üksteist selliste sõnadega, mis ei ole normaalne ema ja poja suhtlemine. Siiamaani käib selline sõimamine ja laimamine. Igastahes selline pidev tülitsemine viis mind endast nii välja, ma hoidsin kõik enda sisse, sel ajal kui nemad karjusid ja lõugasid, mina nutsin kuskil üksi, sest ma ei talunud seda ja mul ei olnud ka mingit õigust, et midagi vahele ütlema minna. Ma lihtsalt hoidsin seda kõike enda sees, kõik need 4 aastat. Ma olen see tõttu muutunud väga kiiresti ärrituvaks, emotsionaalseks, ma nutan iga väiksema asja peale ja ma ei suuda elus enam midagi positiivset leida. Viimane aasta on väga suure põntsu mulle pannud, ma ei suuda millestki rõõmu tunda ja kõik ajab mind närvi ja kõik on halb. See on hakanud mõjutama ka minu suhet elukaaslasega. Asjad läksid lõpuks nii hulluks, et ka mina hakkasin tema emale ette jääma. Ta süüdistab mind asjades, milles mina süüdi ei ole. Ja räägb kui halb ma olen ja mis elu mu elukaaslasel tuleb. See on nii haiget mulle teinud ja ma ei suuda ennast enam kontrollida. Hetkel ei ole ma enam seal nende juures, aga mind siiski närib ja häirib see, mis on olnud ja kui halvast ta on käitunud nii minu kui ka elukaaslasega. Ma olen üritanud unustada, aga ma ei saa. iga kord ma küsin elukaaslaselt, et mida ta seekord minust rääkinud on või kuidas ta oma emaga läbi saab ja mind häirib see, et ta temaga läbi saab, miks ometi? ma ei taha temast mdiagi teada, teda näha ega isegi mitte tunda, aga ikka ma alati küsin tema kohta ja siis ma lähen jälle närvi, hakkan nutma ja olen jälle ummikus omadega. Mu ellusuhtumine on nii muutunud. Kirjutangi siia sellepärast, et me tülitseme nii pidevalt elukaaslasega kas tema ema pärast v6i sellest, miks ma nii negatiivne koguaeg olen ja hädaldan iga asja peale. ma tean ,et see on mul probleem ja ma olen vaimselt ära kurnatud. Elukaaslane ütles, et ma peaksin arsti poole pöörduma, võibolla on mul stress või masendus või sootuks depressioon. Ma tunnen ja tean ja tahan abi, sest elu on muutunud minu jaoks nii tähtsusetuks. Ma tahan vaid oma elukaaslasega olla, olen justkui sõltuvuses temast nagu ta ise seda ütles. ja mure on nii suur.
Kerge ärrituvus võib olla seotud suure stressi või isegi masendusega. Ehk pole tõesti paha mõte külastada oma perearsti, kellega asja arutada ja kes vajadusel saab teile anda soovitusi, sh psühhiaatri poole pöördumist. Kui tegu on raskemat sorti depressiooniga, on otstarbekas teha läbi minimaalselt pooleaastane antidepressandikuur. Kuid kõige olulisem on mõistagi tegelda nende probleemide ja põhjustega, mis tekitavad teis tundeid, mida kirjas kirjeldate.
Mured ja probleemid kuuluvad elu juurde. Inimpsüühika vastupidavus eluraskustele oleneb pajudest asjaoludest. Üldiselt korras lähisuhted toetavad meie üldist toimetulekut, halvad lähisuhted kipuvad mõjuma takistavalt. Kirjutate, et tülitsete elukaaslasega pidevalt tema ema pärast. Mehe ema on kindlasti tähtis tegelane, kuid mis on muud teemad, mis teid ja teie elukaaslast ühendavad? Kui tülisid ema pärast ei oleks – mille pärast riidleksite siis? Kuidas olete ise püüdnud seda olukorda lahendada, kuidas ennast ise aidata? Kas on ka selliseid päevi, mil elukaaslastega hästi läbi saate? Mis on see, mis teid kurvastab ja vaimselt väsitab, kui mehe ema kõrvale jätate?
Kui te püüaksite leida vastuseid eeltoodud küsimustele, oleks ehk veidi enam selgust. Suhe on teil ju ikka oma elukaaslasega – seega peaksite eelõige koos temaga püüdma arutleda, mis on see, mis teist paari teeb: mis teid koos hoiab, teineteise juures võlub? Kas soovite kokku jäädagi? Kuidas kujutlete oma kooselu? Tihti tuleb paaride ellu palju pingeid just selle tõttu, et need ja paljud teisedki olulised küsimused on läbi arutamata, ja kuna nende arutamine ei pruugi minna pingevabalt, siis lükatakse seda aina edasi. Samas aga segadus ja pinge suurenevad, sest suhe ei saa areneda, kui puudub tulevikuvaade.
Suur sõltuvus teisest inimesest ei pruugi olla suure armastuse tunnus. Mõistagi ei saa olla heas suhtes ja samas täiesti sõltumatu. Üks keerukamaid ülesandeid lähisuhte sees ongi kuuluda kokku ja samal ajal säilitada iseenda mina.
Kui ei õnnestu suhteküsimusi elukaaslasega omavahel arutada, soovitan pöörduda paarinõustamisse. Kirja põhjal tundub, et elukaaslane on toetav ja teie pärast mures. Sel juhul on ta kindlasti nõus koos teiega nõustamisse minema. Isegi kui ta arvab, et probleem on pigem teil, on tema poolt antavast infost nõustamisprotsessi jooksul rohkesti abi.
