Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: Ei tea enam, mis on õige..

Marika
Külaline
Postitatud 06.06.2011 kell 11:34
Oeh.. ei oska kohe kust alustada. Tunnen, et olen nii segaduses ja ei tea enam mida on üldse õige öelda või mõelda.
Olen oma pere vanim laps. Mul on 4 aastat noorem õde ja 15 aastat noorem vend. Meie õega oleme ühe isa lapsed ja vend on emal teise mehega. Ema kohtus mu isaga kui oli 20-ndates. Terve suguvõsa püüdis teda veenda mu isaga mitte abielluma, sest ta tundus neile algusest peale pisut kahtlane. Neil oli kahjuks õigus. Mõni aeg hiljem osutus mu isa vägivaldseks alkohoolikuks. Ta jõi iga päev ja peksis ema meie nähes. Mu õde sellest suurt midagi ei mäleta, sest ta oli väga väike kui see kõik aset leidis. Mu isa suri kui ma olin 9-aastane. See oli meile kõigile suur kergendus, sest nüüd alles saime normaalset ja rahulikku elu elama hakata. Kui isa veel elas ja ema kallal vägivallatses, siis ei tulnud mu ema oma emotsioonidega kuidagi teistmoodi toime, kui vägivallatses omakorda minu kallal. Olin lapsena tihti sinine. Sain peksa nii vitsa, rihma kui hüppenööriga. Peks ei lõppenud kunagi enne kui ema ise ära väsis. Pikka aega tundsin, et ei suuda emale ta tegu andestada. Et miks ta oli siis nii nõrk ja rumal, et valis endale elukaaslaseks ja laste isaks sellise jõhkardi nagu meie isa seda oli. Nüüd olen püüdnud teda mõista ja talle andestanud. Oma õde ma lüüa ei lubanud, läksin alati vahele, kui ema teda peksta tahtis, mis tähendas seda , et sain ka tema keretäied endale. Kui olime mõnda aega kolmekesi elanud, tekkis emal uus mees. Temast 12 aastat noorem poisike, kes omast arust oli juba suur mees. Ta kolis kohe meie juurde, kuigi palusin ema, et ta ei hakkaks temaga koos elama. Aga ema ei ole kunagi sellega arvestanud, mis meile hea on, vaid oluline on ainult tema enda isiklik heaolu. Ta jäi kiiresti rasedaks, et seda poisikest enda küljes kinni hoida. Kui laps sündis, ei võtnud mees teda omaks, süüdistas ema pidevalt selles, et ta teiste meestega sahkerdab. Kuigi selliste kalduvustega pole mu ema kunagi olnud. Uus mees oli samuti alkohoolik, kes emal närvid seest sõi. Ema ei hoolinud enam millestki. Meil polnud kodus süüa, riided olid katki ja kommunaalmaksed maksmata. Sellise olukorra tõttu sattusime kiiresti kodukoha pilkealusteks ja enamuse mõnitusest sain mina jälle enda kaela. Mind narriti nii mu kodukohas kui ka koolis. Õnneks mitte mu klassikaaslaste poolt, selle eest olen siiani siiralt tänulik, vaid nende samade laste poolt kellega samas kohas elasime. Ühel hetkel oli asi juba nii hull, et ema läks metsa ja tahtis ennast seal tablettidega ära tappa. Õnneks sain aru, mida ta plaanib ja otsisin talle abi. Üks perekonna tuttav läks talle sinna järgi, ajas talle näpud kurku ja tõi ta hiljem koju. Ema ei vabandanud kunagi sellepärast, et ta nii isekas oli ja me tema tegude pärast peaaegu lastekodusse oleksime sattunud. Mu vend polnud siis veel isegi aastane.
Kuna emal oli oma eraeluga pidevalt palju tegemist, siis polnud tal ka aega või isegi tahtmist mu venna järlele vaadata. Pidin ise hetkega suureks saama ja tema eest hoolitsema hakkama. Sain 15-aastaselt n.ö. emaks. Kui vend oli veel väike, puudusin tihti koolist, sest pidin tema järele vaatama. Kui ta suuremaks sai, siis viisin ta hommikuti enne kooli lasteaeda ja pärast kooli läksin talle sinna järgi. Õnneks käis ema vähemalt tööl, aga suurem osa ta palgast kulus selle mehe joomingute finantseerimiseks. Imestan isegi, et suutsin selle kõige kõrvalt gümnaasiumi 4-de 5-tega lõpetada. Oma õe abile ma loota ei saanud, tema ütles kohe, et tema pole seda last teinud, mis tähendab, et ta ei pea tema eest ka hoolitsema. Mu õde on ka alati väga isekas olnud. Kui nooremad olime, siis kasutas ta kõik minu raskelt hangitud kosmeetika jms salaja ära, sest arvas, et tal on seda minust rohkem vaja. Mis siis, et tal olid ka oma asjad olemas. Õega ei saa me siiani eriti läbi kuna mul on raske nii enesekeskset inimest mõista. Kuna ma hoolitsesin alati selle eest, et keegi talle liiga ei teeks, siis ei ole temal selliseid hingehaavu nagu minul. Ja kui olen üritanud talle selgitada miks ma selline olen ja niimoodi tunnen, siis on tema ainus vastus mulle:"Issand, saa üle juba!" Ta ei mõista seda mida ma mõtlen või tunnen. Kui õde oli 18, kolis ta üldse kodust minema ja pole õnneks siiani tagasi tulnud. Naudib enda isikliku elu elamise vabadust.
Aga mina olen ikka siin. 28-aastane ja elan koos oma ema ja vennaga. Vend on nüüd juba 13. Venna isa läks meie juurest õnneks ise parematele jahimaadele. See juhtus juba 8 aastat tagasi. 7 aastat tagasi võtsin nõuks oma pere sellest halbu mälestusi täis kohast minema kolida. Kolisime kohe 100 km kaugusele. Mina otsisin maakleri ja ajasin kõik asjad korda. Emal oli vaja lihtsalt asjad pakkida ja mulle järgneda. Arvasin, et nii on meile kõigile parem. Ja ma ei eksinud, siin on tõesti hea ja rahulik elu olnud. Aga minu põhimure seisneb selles, et mu ema pole siiani vastutust tagasi võtnud. Tundub, et talle on see mugav olnud, et mina meie kõigi eest hoolitsen ja ta pole isegi püüdnud omalt poolt mingeid muudatusi ellu viia. Paar aastat tagasi mõtlesin, et kolin lihtsalt kodust ära ja vaatan kuidas ta hakkama saab. Ei saanud. Võlad kuhjusid ja lisaks võttis ta uusi üle jõu käivaid laene. Kuna ma ei soovi oma vennale samasugust elu nagu ma ise elasin(kõik see, et süüa polnud ja teised lapsed mõnitasid), siis kolisin koju tagasi. Mida aeg edasi, seda raskemaks lähevad ka koolitööd ja siinkohal ei oska ema teda jälle aidata. Seisan oma pere kõrval nagu kalju ja samas tunnen, et mind pole kellelegi vaja. Saan aru, et tunnustus peaks iseenda seest tulema, aga mina olen seda alati väljastpoolt otsinud. Olen emaga sellest ka väga avameelselt rääkinud, õigemini olen temaga kogu meie elust rääkinud ja tema vastus mulle on:"Ma ei oska sind aidata!"Olen nii väsinud. Tunnen, et leinan pidevalt seda elu, mis mul oleks võinud selle aja peale juba olla ja mida elavad teised minuvanused. Tahaksin endale päris oma kodu ja oma isiklikku perekonda, aga kuna see perekond ei tule ilma minu abita toime, siis ei saa ma seda endale lubada. Kadestan kõiki neid, kellel on vastutustundlikud ja toetavad vanemad, kes oma võsukesi ise jalgadele aitavad mitte vastupidi. Ma ei tea kuidas selle olukorraga leppida, sest see on just see olukord, mida ma kuidagi muuta ei saa. Minu valikud on, kas jätan oma pere hätta, et oma elu elada või loobun oma isiklikust elust, et neid aidata. Hoolimata kõigest armastan oma ema, kuigi olen ta peale siiani pisut solvunud ja temas pettunud, aga püüan teda mõista. Ja mu vend on mulle nagu oma laps, mis hirmutab mind, sest see ei tundu kuigi funktsionaalne. Aga nii ma tunnen. Usun, et olen sügavas depressioonis, mida on mul ka varem rohtudega ravitud, aga tervest maailma täiest tablettidest ei piisaks ka praegu, sest kui elu ei muutu, siis ei saa ma ka ju tervemaks. Nii käin lihtsalt päevast päeva ja võitlen oma saatuse vastu, sest ei suuda lihtsalt uskuda, et see ongi see elu, mida ma siia ilma elama tulin. Ja samas tunnen, et olen tänamatu kui selle kõige üle virisen. On ju neid, kelle elusaatus on minu omast kordi hullem olnud. Ma ei tea enam mida teha. Tahan ka lihtsalt õnnelik olla...
Kristi Raava
Koolipsühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 08.06.2011 kell 10:41
Alustuseks tahan öelda teile aitäh avameelse kirja eest, mis räägib teie elust. Lugedes teie kirja võin öelda, et tegemist on eluteega, mis jätab kindlasti haavad hinge, mida tuleb "ravida". Ma ei mõelnud siin tabletiravi, pigem psühholoogilist nõustamist, mis aitaks teil saada kontakti iseendaga. Läbielamised, mida kirjeldate tekitavadki segadust iseendas, mille tulemusena on raske arusaada kes ma olen ja mida ma tahan. Seega esimene soovitus on leida endale sobiv psühholoog, kes aitab teil selgust saada oma tunnetes ja tuleviku eesmärkides.
Tulles teie praeguse koduse elu ja ema teema juurde. Kirjutate, et teie ema ei ole valmis vastutust võtma. Aastatega on temas kujunenud õpitud abitus, kuna teie olete tema rolli täitnud suurepäraselt. Kui soovite, et ta võtaks selle vastutuse tuleb talle seda tasapisi hakata andma ja ise hakata jääma tahaplaanile. Hetkel ei ole tema kodus ema vaid teie oma vennale ja emale. Teie ema on teile samuti lapse eest, kes ei pea võtma vastutust. Emale saavad kindlasti abiks olla ka erinevad kohaliku omavalitsuse sotsiaalvaldkonna spetsialistid. Siin saate teie eeltöö ära teha ja edasi lasta emal kõndida oma rada. Teie ema võib võrrelda lapsega, kes peab õppima ise kõndima.
Kindlasti on erinevaid võimalusi, kuidas teie vend saaks ennast hästi tunda. See, kui te ei ela päevast päeva vennaga koos ei tähenda, et tal ei ole teie tuge. Juhul, kui teil oleks ka oma elamine saaks venda ka teie juures käia ja olla.
Kirjutate sellest, et teil on valikud, kas loobuda oma isiklikust elust või aidata oma peret. See on tõsine mõtlemise koht, kus võib abi olla psühholoogist. Lühidalt tasuks mõelda sellele, mis on ühe või teise valiku "hind" teie jaoks. Kui kõrget või madalat hinda olete valmis maksma, et loobuda oma isiklikust elust. Võibolla teeb otsustamise lihtsamaks see, kui mõelda 4-5 aastat edasi. Selle aja peale on teie vend juba peaaegu täisealine, kes hakkab tasapisi oma elu elama. Samas ei saa te oma ema eest elu ära elada, kuna igaüks peab ise oma elu elama.
Kokkuvõttes olete te saanud oma lapsepõlvekodust elukooli, mida ei ole paljudel noortel. Läbi raskete elukogemuste on teist saanud tugev isiksus, kes ei karda raskusi ja on valmis oma eesmärgi nimel palju pingutama (mõtlen siin teie ära kolimist perega 100 km kaugusele ja kooli lõpetamist 4 ja 5 -tega). Praegu tuleks võtta aega iseendale, otsida endas selgust ja rahu koos psühholoogiga. Kui selgus on tekkinud teie sees, läheb selgemaks ka kõik muu. Kindlasti olete juba ammu ära teeninud oma isikliku õnne.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (8)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!