Tere! Mul oleks vaja veidi kasvatusalast nõu, äkki keegi teist on kokku puutunud analoogse probleemiga ja huvitav oleks kuulda, kuidas olete olukorra lahendanud. Mure on nimelt selles, et lapse käitumine minu emaga on muutunud päris võimatuks. Tütar on varsti saamas 4. aastaseks ja päris palju olnud kogu selle sügise ja talve jooksul haige, kuna tööalaselt ei ole võimalik kogu aeg haiguslehel olla, siis on teda hoidma tulnud lisaks meile endale, kas mehe isa, vanaisa abikaasa või siis minu ema. Vanaemaga aga muutub lapse käitumine päris võimatuks, pahandab kurjustab temaga, kui hoogu satub, siis hakkab lööma, kakub juustest. Ütleb vanaemale, et sina ei vaata mulle otsa, sina ei räägi, sina ei ole minu sõber jne. Vanaema püüab temaga kõigest väest kenasti läbi saada, mängib palju, loeb palju, keegi ei meist, ega vanavanematest ei ole teda füüsiliselt karistanud. Oleme nii meie kui ka vanaema rääkinud sadu kordi rääkinud kui kurvad me oleme kui ta nii käitub, et lüüa ei tohi, et nii rääkida on paha, seda kõike minasõnumitena. Aga see kõik annab justkui halvaks käitumiseks veelgi hoogu juurde. Uurinud ja küsinud, et mis talle muret valmistab, küsides, et kas ei meeldi see või teine asi, aga mingit selgitust ta anda ei oska. Halbade ja heade tegude oleme proovinud kleepsude kogumist, see ka ei aita. Kogu see jant on kestnud nüüd üle poole aasta ja olukord ei lähe mitte paremaks vaid iga korraga, mil meie vanaemale külla läheme või tema meile tuleb justkui hullemaks. Mina ise ja vanaema ka loomulikult kogu selle asja peale ülimalt kurvad. Iseloomult on olnud laps alati suure tähelepanuvajadusega, väga palju tahab koos mängida, mida oleme kõik talle ka päris palju võimaldanud. Muul ajal märkimisväärseid hammustamise, löömise ja kurjustamise probleeme ei ole, lasteaias suhted kasvatajate ja teiste lastega head, sõnavara ja muu areng on kõik väga hea. Teiste vanavanematega ka nii ei käitu, mõnikord küll pahandab jne, aga ei väljenda kellegi suhtes sellist vastumeelsust. Kuna viibime suvel palju minu vanemate juures, siis tahaks, et lapse käitumine paraneks ning kõik saaksid omavahel kenasti läbi. Seega kui kellelgi hüva nõu varuks, siis oleks see suureks abiks.
Ütlete, et teie tütar hakkab nö võimatult käituma ainult ühe vanaemaga ja teiste inimestega on suhted normaalsed. Kuna vanaemast on abi lapsehoidmisel ja veedate ka suvel palju aega koos, siis rõõmustaks teid väga vanaema ja lapse normaalne suhe. Ütlete, et vanaema püüab kõigest väest kenasti läbi saada, kuid laps reageerib tõrjumise ja vihaga.
Lapse tunnete põhjusi või olla mitmeid ning nende omavahelist suhtlemist nägemata on raske midagi konkreetse olukorra kohta väita. Mul tekib siiski mõningaid mõtteid, mida võin jagada ning eks te saate ise vaadata, kas midagi sellest teie olukorda puudutab.
Alustan väitest, et kui laps käitub halvasti, siis järelikult ta tunneb end halvasti. Viha tekib siis, kui meil on vaja ennast kaitsta. On selge, et vanaema armastab oma lapselast väga ja tegeleb lapsega. Te võiksite vaadata kõrvalt nende koosolemist. Kas teie tütar võib kogeda, et vanaema ei arvesta tema piiridega. Näiteks tuleb liiga kiiresti kallistama-musitama, kui laps ei ole veel valmis või surub mingeid muid tegevusi peale, kui lapsel on omad asjad pooleli või küsib ja räägib palju ning ei arvesta lapse tempo ja valmisolekuga. Vahel täiskasvanud ei oska lihtsalt märgata laste vajadusi. Ja kui veab, et laps oskab enda eest seista, siis ta hakkab protestima ja käituma nö võimatult.
Saan aru, et oma tundeid olete te piisavalt lapsele väljendanud ja mingit muutust see kaasa ei ole toonud. On arusaadav, et lapse „halb“ käitumine tekitab ka täiskasvanutes ebamugavaid tundeid. Kuid tasub meeles pidada, et „halva“ käitumise põhjuseks on alati lapse probleem. Vanem saab aidata last aktiivse kuulamise abil, et laps ise saaks võimaluse probleemi või oma segaseid ja häirivaid tundeid väljendada. Piisavalt kuulates ja püüdes mõista lapse vaatenurka olukorrale, saab nii laps ise kui ka vanem suuremat selgust probleemi kohta. Suure hulga pingeid maandab ka mõistetud olemise tunne ise. Küsitlemine ei pruugi aidata, kuna laps ei oska tegelikust probleemist rääkida. Ta võib tajuda, et vanaema käitumine häirib, kuid tal ei ole sõnu selle väljendamiseks.
Kui laps vanaemale tõrjuvalt reageerib, siis tuleks peegeldada lapsele tema tundeid. Peegeldamise juures on määrava tähtsusega aktsepteeriv hoiak. Kui laps ütleb vanaemale, et sina ei vaata mulle otsa, siis võib peegeldada tagasi: „ sa tahad teha seda praegu omaette/ olla omaette; sa ei taha, et vanaema vaatab praegu.“ Selle peale võib laps hakata rääkima, et miks ta ei taha või lihtsalt nõustuda. Kui olukord vähegi lubab, siis tasub lapse privaatsust austada.
Alternatiivne võimalus on teil uurida tütre ja vanaema suhet läbi mängu. Mängite ise lapsega näiteks nukkudega kodu ja võtate sinna ka vanaema. Tütar võiks siis näidata vanaema käitumist ja olemist ning ehk annab see teile selgust, et mis vanaema käitumises või olemisest teie tütart ärritab. Vahel võib olla põhjus ka välimuses. Laps kardab inimest, kes on vanematest palju vanem ja näeb välja teistsugune oma kortsude või prillide tõttu. Vahel võib miski meenutada ka tegelast mõnest muinasjutust. Igal juhul oleks palju abi, kui aitaksite lapsel väljendada seda, kuidas ta vanaema tajub.
Lõpuks veel üks võimalus, mis ei tundu küll väga tõenäoline teie olukorras. Laps väljendab oma pingeid ja emotsioone inimesega, kes on tema jaoks kõige turvalisem. Tavaliselt on kõige turvalisemateks inimesteks lapsele tema vanemad. Seetõttu väljendavad (nutavad) lapsed end kõige rohkem oma vanematele. Võite ka seda mõtet kaaluda. Äkki on lapsel nii turvaline olla vanaemaga, et ta julgeb kõik pinged temaga koos olles välja lasta. Sel juhul soovitaksin vanemal võimalikult palju last aktiivselt kuulata, et ta tajuks ka oma vanematega mõistvat ja armastavat õhkkonda.
Pigem siiski soovitan märgata, kas vanaema oma suure armastusega siiski austab piisavalt teie tütre isiklikke piire ja loomulikku privaatsuse vajadust.
