Olude sunnil ehk siis majanduslikult kehva seisu tõttu elame abikaasa ja peagi 3-aastaseks saava pojaga minu vanematega ühise katuse all, kuigi eraldi leibkondadena. Paratamatult tekib ühist kööki jt ruume kasutades arusaamatusi. Täna sai mu poeg vanaisalt tutistada, kuna mina ei oskavat last kasvatada, korrale kutsuda, olevat liiga leebe ja üleüldse olevat tema meelest füüsiline karistus lubatud, kui laps muidu sõna ei kuula. Gordoni perekooli õpilasena on minu vaated kasvatusele hoopis teistsugused. Astusin vahele, kui mu isa last tutistas ja ütlesin, mis asjast arvan. Olin sellest kõigest täiesti šokeeritud ja lapsest oli hirmus kahju. Selline tunne, et ei taha lapsega üldse tema lähedusse sattuda, liiguks vaid oma toas ja lahkuks otsekohe eraldi elama, kui saaks. Ma ei tea, kuidas talle tutvustada oma kasvatuspõhimõtteid nii, et ta neid aktsepteeriks. Nii nutma ajab...
Olete väga nördinud vanaisa käitumisest ja arusaamadest kasvatuse kohta. Mul on hea meel mõelda, et olete valmis oma väärtuste eest seisma ja usute, et perekoolis saadud võtted on mõjusad. Kindlasti on mõned baasilised põhitõed või väärtused, mis Teile endale on olnud veenvad ja nende sõnastamine oma isale on üks võimalus probleemiga tegelemisel. Näiteks kasvõit argumendid, mis räägivad laste füüsilise karistamise vastu (nt agressiivsuse õhutamine lapses, tema alandamine, enesehinnangu kahjustamine jne.). Ja teiselt poolt Teie väärtused, millele toetute ( nt mõistmise, hoolimise, empaatia jne. kujundamine ja arendamine lapses).
Kindlasti on oma arusaamadest jagamisel oluline, et räägiksite vanaisaga omavahel (soovitavalt mitte lapse juuresolekul, kui vanaisa autoriteet võiks olla seeläbi kahtluse all), rahulikus meeleolus ja põhjalikumalt. Et mõju avaldada, on vajalik leida sobib aeg ja koht ning luua sobiv õhkkond. Kui leiate midagi, mida vanaisa teeb hästi, siis tunnustage ka seda. Sel juhul on ta rohkem valmis ka Teie arusaamu vastu võtma. Tema vastuväidetele reageerige aktiivse kuulamisega, oma väited esitage mina-keeles. Vajadusel meenutage perekooli materjalidest mina-sõnumeid ja väärtuskonflikti teemat. Kui vanaisa siiski jääb oma kasvatusvõtetele truuks, siis võib olla on see talle tähtis mingil moel (nt autoriteedi ja eneseväärikuse kaitsmine) ning setõttu ta ilmselt ei lase end ümber veenda. Sel juhul ei aita ka mingil moel surve avaldamine, pigem tõdemus, et tema arvab nii ja kõik. Edasi tuleks keskenduda vaid sellele, milliseid võtteid, tegusid, st käitumisi Te peate lubamatuks (vt ka kehtestamise teema) ja parim mis saaks sel juhul juhtuda, on kokkulepped, kes, millal ja kuidas poisiga tegeleb: samuti võimaldage ka vanaisagi öelda, millised on tema jaoks lapse käitumised, mida ta peab vastuvõetamatuks. Koos elades on see ju loomulik, et ta saab oma vajaduste eest seista. Seeläbi on ka teda mõistetud. Võtted, kuidas lapse käitumised on reguleeritud jääks aga Teie valida.
Niisiis, kõigi huvides on see, et säiliks kõigil head omavahelised suhted. Samas ei pea Te leppima kõigega. Tahan Teid julgustada oma põhimõtete eest seismisel: Teil on ju õigus kasvatada oma last nii, nagu Te õigeks peate.
