Mul on 4a. tütar ja mure selles, et kui laps on haige (köha,nohu), siis viime ta enamasti tema vana-vanaema juurde, sest endal ju vaja tööl käia. Aga viimased korrad on olnud nii, et kodus hakatakse juba jaurama, et ei taheta minna ja kui sinna jõuame, siis laps röögib ja hüsteeritseb. Aga kui oleme mehega uksest välja läinud, siis on lapsel jonn läinud ja järgmine hetk toimetab toas ja on rõõmus laps. Ma olen täiesti kindel, et lapsel on seal väga hea olla ja seda räägib ta ka ise, et hästi tore oli, kui tuleb sealt ära. Täitsa paha tunne on, kui igakord jääb jonniga sinna. Ei saa aru, kas laps paneb meid proovile või kardab ta, et jätamegi ta sinna. Oskab keegi öelda ja nõu anda, miks laps niimoodi käitub. Ette tänades, Evelin
Mõistagi on teil kehv tunne, kui jätate nutva lapse hoidja juurde - isegi kui teate, et ta pärast teie lahkumist üsna ruttu rahuneb.
Alati kui keegi on hädas - ja nuttev laps on seda kindlasti - on abi suuremast tähelepanust tema vajaduste ja tunnete vastu. Lapsele on emast-isast lahkumise hetk väga raske, ta ei tule oma tunnetega toime nagu täiskasvanu, kes ka kurvas olukorras külma nägu teha oskab või endale aru annab, et tunded ja olukorrad on mööduvad.
Lapsel on veel vähe elukogemust ja teadmisi - iga teda valdav tunne on kõikehõlmav ja ta ei oska sellega muud peale hakata, kui see tunne kõva häälega välja nutta. Ta ei oska veel mõelda, et isa-ema tulevad ju õhtul talle järele, tal pole ka aja kulust täiskasvanulikku arusaama. Laps ei oska ise oma tunnetele nime anda, neile põhjust leida, neid reguleerida. Selles olukorras vajab laps vanema tuge, st mõistmist tähelepanu ja tunnete peegeldamist.
Kui laps nutab, pole abi selgitustest, lohutustest ega riidlemisest – laps lihtsalt ei võta midagi vastu, kuna emotsioonid on üleval. Teil jääb üle oma last empaatiliselt kuulata, aktsepteerida lapse tundeid, öeldes: ma saan aru, et sa oled kurb, et emme-issi ära lähevad, sa nutad, sest kardad, et me jääme kauaks jmt peegeldused, mida te lapses näete, on asjakohased öelda. Võib juhtuda, et laps selles olukorras veel kõvemini nutma hakkab, sest ta saab teie peegeldustest aru, et tunnete väljanäitamine on igati soositud tegevus ja teeb seda julgemini. Ja nii saab ta kogu tunnetekuhja endast välja. Kui laps mõistab, et temast on aru saadud, on suur tõenäosus, et ta lõpuks rahuneb.
Kedagi ei saa kuulata ja mõista möödaminnes ning ausa soovita seda teha. Kuulata ja mõista saab teisele keskendudes, selleks aega võttes. Kui teil on piisav ajavaru, saate last kuulata kohe selle olukorra tekkides. Ent kui te kiirustate, ei saa te endale kuulaja rolli võtta - see lihtsalt ei õnnestu kiirustamisi.
Samas võite last kuulata ka millalgi hiljem, kui mõlemal on piisav ajavaru. Näiteks võite juba eelmisel õhtul teema üles võtta, öeldes lapsele, et teil on mure, nt nii: täna hommikul, kui me vanaema juurde läksime, hakkasid sa kõvasti nutma ja mul oli selle pärast väga kurb. Mida me võiksime teha, et sul oleks rõõmsam sinna jääda? Edasi võiksite kuulata, mida laps välja pakub ning teha ka omapoolseid ettepanekuid, mida teisiti teha, et hommikud suurema nututa mööduksid.
