Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted erinevate põlvkondade vahel :: Ema nõudmised

Segaduses
Külaline
Postitatud 13.03.2010 kell 19:55
Olen 26-aastane üksikema, kes olude sunnil peab elama oma emaga. Kui algul siia tagasi kolisin, siis räägiti mulle ikka, et nii pea kui võimalik jälle kooli, haridus, haridus, haridus... Mõni aeg hiljem hakati nõudma, et ma ilmtingimata läheksin tööle, tööd olen nüüdseks otsinud enam kui aasta, kuid siiani edutult. Iga luhtunud katse järel olen saanud pika moraaliloengu kui saamatu ja loll ma ikka olen.
Nüüd kui paar nädalat tagasi laps minu emalt küsis, kas emme ka tööle läheb, öeldi talle vastuseks, mida varem ta seda teeb, seda parem talle endale. Mainisin selle peale, et tahaks siiski sügisest kooli minna ja mul ei ole puht füüsiliselt võimalik kolmel rindel korraga rabeleda - ma tõesti ei suudaks korraga täiskoormusel õppida, käia tööl ja kasvatada last. Selle peale saadi muidugi kole kurjaks ja üritati igal võimalusel selgeks teha, et see on tema elamine ja tema otsustab, kes mida tegema peab. Palusin tal siis otsustada, kas ma pean minema tööle ja loobuma edasisest õppimisest ehk siis jäämagi keskharidusega või oleks ehk targem minna kooli, omandada haridus ja koos sellega ka võimalused saada korralik töökoht. Siiani on selles osas nüüd vaikus olnud ja kui olen teemat uuesti üles üritanud tuua, on väidetud, et minu elu ja minu otsused.
Ma saan aru, et olen täisealine ja emal on paras koorem nii mind kui mu last oma juures näha, lisaks sellele olen ma ju ka töötu. Sissetulek on küll üsnagi arvestatav summa, sest tänu oma haigusele saan ma päris suures summas töövõimetuspensioni. Kui väga vaja oleks, suudaksin ka ennast ja last ära elatada. Hetkel on minu plaanid siiski õppimise suunda seatud, kuigi tean, et need aastad saavad olema rasked, siis usun, et nende õppedes hakkab mu elu alles pihta - saan ju siis korralikule tööle ning väga kindlasti ka ema kaelast ära.
Siiani ei ole ma aru suutnud saada vaid ühest asjast: mida aeg edasi seda enam koheldakse mind kui väikest last, kellele peab kõikvõimalikke reegleid ja piire panema. Ma ei saa isegi minna sõbrannaga päeval jalutama, kui laps on lasteaias, ilma et peaksin sellest pärast õhtul aru andma, kus-mis-milla-miks-kellega jnejne. Kui lähen õhtul peale lapse magama panemist kuskile, siis pean ka kindlalt suutma talle öelda, kuhu, kellega, kui kauaks, mida tegema jne... No tõesti - ma võin talle ju öelda, et lähen selle või teise inimesega jalutama/grillima vmt, aga ma tõesti ei oska öelda mis kell ma täpselt koju jõuan ja kui jalutama lähen, siis kus me kõik käime, veel vähem, mida räägime vmt. Ma ei mäleta, millal enne viimast kahte ja poolt aastat selline olukord oli - ehk siis kui olin veel alaealine, kuigi siis ei tikkunudki ma kuskile eriti minema, kui läksin siis vaid suvel ja sisuliselt naabrilaste juurde telikima.
Marge Vainre
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 17.03.2010 kell 01:21

Nii see on, et vahel ei suuda vanemad oma lapsi täiskasvanulikult kohelda. Küllap, et see juhtub sagedamini siis, kui koos elatakse ja pole ka majanduslikku sõltumatust. Näete võimalust ka iseseisvalt hakkama saada ja küllap annab see Teile ka enesekindlust teha oma valikuid ja otsuseid. Kui aga tunnete end siiski koormana, siis kindlasti mõjutab see ka Teie vastastikuseid suhteid.
Materiaalselt võib koos elamine praegu ju ka vajalik olla ja seda, mis see kummagi jaoks tähendab, oleks hea omavahel rääkida. See teema, kui see on probleemiks, võib olla ka üheks võimalikuks pingeallikaks teie suhetes.
Kuidas oleks, kui räägiksite nagu oma kirjaski, et saate aru, et emale võib see koormaks olla, kui tema juures elate ja kui olete selle eest talle tänulik, siis on oluline seda talle väljendada. Nii saab temagi tunda oma vajalikkust. Võib ju olla ka, et vanemad väljendavad oma hoolitsust vahel veidral moel, nt uurides kus ja kellega Te kohtute. Kui ema saaks muul viisil osaleda Teiega seonduvas, olla emotsionaalselt lähedasem, siis ei pruugiks ta teha seda Teie jaoks ebakohasel viisil.
Samuti võib ju uurida emalt, kuidas tema seletab seda, et kui olite teismeline ja ta piiras ja sekkus palju vähem. Kuidas temale tundub ja kuidas seda seletab? Sellistel teemadel rääkimine mõjuks suhetele hästi, eriti kui õnnestub luua avatud ja sõbralikku meeleolu, väljendada siirast huvi teineteise arvamuste vastu.
Mõelge enda jaoks, mis on need asjad, mis on Teile olulised, et tunda end täiskasvanuna ja käituge vastavalt. Rääkige sellest ka heasoovlikus toonis emale, mida kavatsete oma suhtlemises ja elukorralduses muuta, et tunda end iseseisvana.
Kirjast selgub, et oletegi püüdnud emale oma seisukohti seletada ja plaanidest rääkida ning see lõpetas pidevad etteheited selles küsimuses. See on üks kogemus olemas, kuidas enda eest seista.
Pingeid võtaks maha see, kui te vastastikku kogeksite hoolivust ja mõistmist, saaksite aru, mis paneb teist muretsema ja mis on mõne sekkumise või teema tähendus mõlemale.
Südamlikke vestlusi teile!
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!