Mure selline, et elame koos ämmaga, meil on 2 last, 2,5-aastane ja 9-kuune. Suurem probleem on muidugi selle 2,5-aastasega, tema jonnimisega, sõna mitte kuulamisega jne. Aina enam mõtlen, et ma ei saa temaga enam hakkama, ta ei taha üldse sõna kuulata, teeb seda, mis tahab, päevast päeva kostab "ei taha, ei taha, ei tee". Teeb palju pahandust, eriti siis kui tema jaoks piisavalt tähelepanu ei pöörata, tihti kiusab ka väiksemat venda ja teeb talle haiget. See kõik ei ole minu jaoks üllatav, püüan asja rahulikult võtta, aga vahel lähen ikka liiga kiiresti närvi. Siiamaani olen kasutanud ka sellist käskimise-keelamise meetodit. Käskudest ma püüan ikkagi hoiduda, aga keelata on teda siiski tihti vaja, kui teeb miskit ohtlikku, keelatut. Samamoodi ka ämm kasutab väga tugevalt seda käsin ja keelan-meetodit. aga, minu küsimus on selles, et kui mina nüüd edastaksin talle mina-sõnumeid, mida gordoni perekoolis soovitatakse.. aga ämm kasutab edasi sellist kasvatust, nagu ta eluaeg on teinud oma lastega ja lastelastega, et kas minu püüdlustest on siis mingit kasu? esialgu tundub mulle küll, et need mina-sõnumid ei mõju üldse lapsele. aga kas hakkavadki üldse mõjuma, kui ämm pidevalt last ainult keelab ja käsib?
ämmaga sel teemal rääkimine on mõttetu, tema enam oma harjumusi ei muuda ju. tema arvates on laps tihti paha laps, sõnakuulmatu, jonnib liiga palju ja üldse, ammu juba "üle käte läinud". kas ainuke lahendus, mis oleks lapsele(lastele) hea, oleks eraldi kolimine?
Teie puhul on tegemist levinud probleemiga, kui koos elavad erinevad põlvkonnad. Erinevad kasvatusstiilid tekitavad sageli erimeelsusi ja ämma muuta on tõepoolest keeruline.
Kindlasti ei peaks muretsema sellepärast, et kas mina-sõnumitest on üldse kasu kui keegi teine neid ei kasuta. Lapsel on perekonnas iga pereliikmega omamoodi suhe ja käitumisreeglid. Mida suuremaks laps kasvab seda rohkem hakkab ta mõistma seda, kes temaga suhtleb kui võrdsega ja kes kasutab rohkem käsutamist-kamandamist. Lapsed on väga nutikad ja saavad väga hästi aru. Mis puudutab aga eraldi elamisse, siis on see kindlasti üks võimalus. Ennem seda on veel teisi võimalusi. Alustada võiks ämmaga mina-sõnumite kasutamist, millega te saate paika panna piirid oma kodus. Piiride panemine on oluline kõigile, nii lastele, vanavanemate ja ka iseendale. Samuti soovitan lapsega rääkida tõsisematel teemadel pigem kahekesi. See on selleks vajalik, et laps ei saaks sama teema suhtes vastukäivaid sõnumeid, mis tekitavad pigem segadust kui selgust. Juhul, kui vanaema tegeleb lapsega, lahendab ta selle olukorra ka otsast lõpuni ise. Lapsele on kindlasti palju lihtsam, kui üks inimene suhtleb temaga samal ajal. Seega oluline on suhelda lapsega sellisel viisil nagu ise oluliseks peate ja lasta vanaemal suhelda nii nagu ta ise õigeks peab. Kui vanema ja lapse suhe on hea, võtavad lapsed alati eeskujuks lapsevanema.
