Tere Nupsukad! Ilusal suurel pühal mul selline mure. Nimelt on mul eelmisest elust täiskasvanud poeg kelle olemasoluga ei taha minu elukaaslane ja väikese lapse isa leppida. Et saavutada pererahu, otsisime pojaga talle mingil hetkel üürika, täna on aga olukord selline, et majanduslikult ei saa ta korterit endale lubada, sest puudub sissetulek. Nagu paljudel noortel, on ka temal mõned asjad mis võiks teisiti olla (pisut lohakas), aga oma hingelt on ta väga hea poiss, südamlik ning kaastundlik ja kindlasti on just tema see laps kes kunagi mind aitab kui abi vajan. Minu mees, aga ei talu teda elamas meiega koos, ta pole talle küll kunagi midagi pahasti öelnud, aga kõik käib läbi minu ning minule lasub suur raskusekoorem. Püüdsin mehele selgitada, et mina oma last välja ei aja, ootan kuni saab jalad alla, siis läheb niikuinii, oleks võimalus, läheks poiss ka ise heameelega üksi elama. Samas kodus ta kedagi eriti ei segagi, näha on teda harva, veedab rohkem aega linnas sõpradega või siis toas arvuti taga, meest aga häirib see, et nende sokid pesus sassi lähevad, et vahel tema riideid võetakse, et külmikust toit väheneb jne. Peale jutuajamist mehega jäi mulje, et kogu tema stress, joomised ja närvilisus ongi tänu sellele, et ta sellega leppida ei suuda, samas ma ju ei varjanud tema eest, kui koos elama hakkasime, et mul eelmisest elust ka lapsed on ja valik oli tema. "Käärib" meil juba ammu, olukord polnud ka siis ideaalne kui poiss üürikas oli ja kaitseväes viibis, sellest võin järeldada, et kui poeg kodust lahkukski, ei viiks ta kõike probleeme kaasa. Mehed tulevad ja lähevad(halvimal juhul), lapsed jäävad, kuidas Teie sellises olukorras käituksite? Kas peaks ka nõustajatelt abi paluma, et pereelu säiliks, sest samas ka viimane mida ma soovin on see, et ka meie pisike peaks ilma isa igapäevase hoole, armastuse ja õpetusteta (nagu minu esimene laps) suureks kasvama. Tänu vastajaile!
Olen oma elukaaslasega koos elanud neli aastat ja meil on pea aastane väike poiss.
Ma ei ütleks, et minu mees ei salli lapsi minu eelmisest elust, mul on ka 15 aastane tüdruk ja tema vastu ei ole ta kunagi midagi vatumeelset ülesse näidanud, aga poissi suhtub ta tõesti nagu teise isasesse oma territooriumil. Nad pole iialgi vaielnud, näägelnud ega kakelnud, poisile ei jäta ta muljet, et ei taha teda meie juurde elama, minu käest küsib, aga pidevalt, et kus poiss on ja millal tuleb ja kui tuleb siis kauaks tuleb ning on mulle siis öelnud, et ta ei tunne end kodus hästi kui poiss ka kodus on. Kui pojale üürikat otsisime, siis sellel põhjusel, et ta on noor, tal on sõbrad ja tihti venivad õhtud pikaks, ka töö tõttu, kui ta pikki päevi tegi, meil oli, aga sündimas laps ning me ei saanud lubada seda, et tihti öösiti keegi ustega kolistab ja kuna meie pere koer ka alati tulijale rõõmsalt vastu haukus, ei saanud me lubada tita ööund häirida lasta. Arutasimegi siis pojaga, et igati mõistlik on kui ta üksi hakkama saamist harjutab, tal enesel ka rahulikum. Siis tuli, aga kaitseväkke minek ja üürika andsime ära. Hetkel käib ta igal nädalavahetusel kodus puhkamas ja peagi vabaneb teenistusest, kodus on, aga pinget õhus juba küllaga ja mees ütles, et tema nii elada ei suuda kui poiss jääb meie juurde. Olen pojaga vestelnud ja ta ka ise tahaks iseseisvat elu elada proovida, aga hetkel see pole majanduslikult võimalik. Ütlesin selgelt ka mehele, et mina last kodust välja ei aja, leiab töö, saab jalad alla, läheb niigi. Ja otseselt laisk ta ei ole, lihtsalt ei märka mida teha tuleks, aga kui mainida ja paluda, teeb ära ja seda kohe. Väikevenda hoiab ka väga, täna jäi temaga pikaks õhtuks kahekesi, pani magamagi, sain ka üle aasta korraks "naistekal" osaleda.
Minu hing on aga muret täis, tahaks, et kõigil oleks hea ja kõik oleksid rahul, aga kui tuleb siiski valikuid langetada, olen loomulikult lapse poolel, loodan, et nii trastiliseks asi ei pööra. Päikest kõigile!
