Olen kolmelapselise pere vanim laps ja nüüd on minulgi kolm last. Muret teeb mulle see, et minu ja mu ema suhted kipuvad korduma minu ja mu vanima lapse vahel.
Ma ei mäleta, et oleksin emaga kunagi päris lähedane olnud. Ilmselt jättis oma jälje ööpäevane lasteaed, kus ma hirmsasti ei tahtnud käia, kuid millest vanemad ei saanud aru/polnud teist võimalust. Teismeliseeaks ei rääkinud ma emale enam ühestki oma murest (ega ka rõõmust). Aastatega on see lahkukasvamine ainult süvenenud. Tänaseks me peaaegu ei suhtle.
Ja nüüd tundub mulle, et samamoodi kipub minema ka minu vanima lapsega, kes on praegu kuueaastane. Ta on üldiselt tubli ja hakkaja, aga kui tal on mingi probleem (nii vanad lapsed ei oska seda veel hästi varjata), siis ei taha ta sellest mulle rääkida. Enesekaitseks muutub hoopis kalgiks või pahatahtlikuks. Lööb väiksemaid ja naerab - endal nutt kurgus. See kõik tuleb mulle minu enda lapsepõlvest väga tuttav ette ja seetõttu tahakski aidata.
Olen lapse tundeid peegeldanud, kuid ta ei kipu selle peale üldse "üles sulama". Ka rahulikul ajal rääkimine ei taha tulemust anda. Suhtlemistõkkeid olen püüdnud teadlikult vältida. Kuidas siis aidata sellises olukorras?
Olete hakanud muretsema, et suhted oma suurima lapsega pole piisavalt lähedased ja avatud. See on väga oluline, et olete teadlik oma lapseeas kogetu mõjust ja oskate näha seoseid, korduvusi oma ema ja enda käitumismustrites. Teie rahulolematus ja teadlikkus on kindlasti ka eeldus muutusteks.
Kirjutate, et emal polnud võimalusi (ööpäevane lasteaed) teisiti -ta ei saanud aru ega märganud, kui olite lapsena üksi oma murede ja rõõmudega. Võimalik, et kohanesite omamoodi ja loobusite rääkimistest ning võõrandumine kajastub ka teie praegustes suhetes.
Teie aga oskate märgata ja väärtustada teistsuguseid suhteid.
Suurepärane on jätkuvalt proovida sobivatel hetkedel last kuulata ja eriti emotsionaalses mõttes tunnete peegeldamise kaudu ning loomulikult vältida ka suhtlemistõkkeid. Saan aga aru, et sellest pole olnud piisavalt abi ja olete ikkagi nõutu nähes vanema lapse löömist ja pahatahtlikkust. Selline käitumine viitab ikkagi ju lapse halvale enesetundele miski häirib teda. Millest ta puudust tunneb ja vajab? On see rohkem tunnustust, füüsilist kontakti ja hellust või on midagi muud tal mureks, mida teised saavad, aga tema mitte? Kindlasti vajab iga laps teadmist, et ta on oma vanematele kallis, väga tähtis ja väärtustatud ning sedagi on hea otseselt väljendada. Samuti vajab iga laps peres mõlema vanemaga oma privaataega, kahekesi olemist-toimetamist. Sageli on suures peres emal-isal seda raske kõigile jagada, kuid seda ei peagi olema just iga päev ja pikalt järjest. Vahel piisab mõnest hetkest süles, mõnele küsimuse üle arutlemisest, muinasjutu lugemisest, koos köögis toimetamisest vms.
Kui nüüd siiski mure on tekkinud , siis oleks hea jälgida ja proovida, kuidas see mõjuks, kui saaksite vanima lapsele teadlikult veidi rohkem pühenduda, midagi aeg-ajalt päris kahekesi teha ja seejuures rääkida-arutleda ning jagada füüsilist ja emotsionaalset lähedust. Siinkohal on hea ja abistav lisaks aktiivsele kuulamisele ka mina-keel (sh nt positiivne MS), väljendada, mis teile meeldib, rõõmu ja heameelt teeb oma lapsega seoses. Julgustage ka last rääkima kasvõi lihtsalt päevasündmustest ja oma mõtetest. Mina-keel on hea viis avatud suhete kujundamiseks ja ka lapse eneseväljenduse arendamiseks.
Mõnusaid kahekesi olemisi ja sooje suhteid!
