Tere!
Ma ei oskagi kuskilt alustada, aga kuna see asi piinab mind pidevalt ja tegelikult pole mul sellest kellegagi rääkida, mõtlesin, et kirjutan oma loo siia selleks, et see asi südamel ära saada ja äkki ka head nõu kuulda.
Esialgu oli kõik korras ja väga hästi, enne seda kui sain 13. Mul oli tore armastav perekond, hoolitsev ema, suur õde ja maailma parim isa, siis oli ta maailma parim. Elu oli lust ja lillipidu. Siis kui sain 13 võibolla ka 14, kolis mu õde kodust oma tulevase abikaasa juurde elama. Ja sellest ajast peale muutus minu elu. Ma ei tea kuidas see seotus on, aga kui õde oli läinud, hakkas isa tihemini ja tihemini jooma. Esialgu 1 vein kuus, siis 1 nädalas jne. Mina ja ema küll rääkisime temaga, aga ta jätkas. Alguses see küll segas ja häiris, aga suurt probleemi selles polnud. Kuid kui selline asi oli kestnud umbes pool aastat hakkas asi hullemaks minema. Isa hakkas minuga kogu aeg riidlema. Kuna olin pubekas, siis loomulikult olid mulle sõbrannad tähtsamas kui tema. Tema oli aga harjunud, et olen tema sõber, nagu see oli ajal, kui olin 7ne. Mind hüüti isa sabaks sest olime kogu aeg koos ja tegime kõike koos. No nüüd ei tahnud ma temaga olla, esiteks ta jõu, rääkis mõtetusi ja kolmandaks, huvitasid mind nüüd hoopis teised asjad kui varem. Tema siis karjus mu peale kodus, et olen loll, kooli ei lõpeta (õpisin tollal ainult 4-5tele), olen lits, saan ka mehe nagu õde ja panen kodust minema (õde lahkus meilt vara 18selt, võibolla just isa joomise pärast). Selle viimase sõnaga ei saanud mind kuidagi nimetada, sest 13selt ei teadnud ma meestest mitte kui midagi. Siis ta solvas mind sellepärast, et ma olevat liiga meigitud (ainult roosa huuleläige) jne jne jne. 13selt, kui ema lubas mulle kõrvaaugud teha, olin ma jälle lits ja loll ja nagu kõik ja ema oli ka paha, et lubas.
Vot nii me siis elasime, ma palusin ema ta jätta, sest vihkasin teda kogu südmest. Ema aga ei jätnud, siiamaani.
Ühel õhtul siis, kui isa oli jälle täis ja otsis endale ohvrit, keda sõimata (ehk siis mind) astus ema talle ette ja isa hakkas teda minu ees peksma .
.see oli jube. Ma ei taha seda kirjeldada, aga see on mul siiani meeles. Asi lõppes sellega, et koju tuli politsei. Ta rahunes maha, järgmisel päeval palus mult ja emalt andeks, ema andis kohe, ei tea miks. Mina andsin suuliselt mingi paari nädala pärast, aga hinges pole talle siiamaani andeks andnud, juba 9 aastat.
Peale seda juhtumit on ta ikka edasi joonud, mind see enam ei huvita, kuna élan oma perega oma majas. Emast aru ei saa, miks ta seda joodikut kannatab. Ta vastb, et armastab, üksi ei saaks ta ka materiaalselt hakkama. Peale seda juhtumit on ta talle kallale leinud veel kord, seda siis minu nähes, ma ju ei tea, mida ta teeb, kui nad kahekesi kodus on. No igatahes, kui ta kaine on, pole tal midagi viga, ta üritab mind aidat, räägib minuga, aga mina ei suuda. Ma ei suuda talle vastata nii, et minu kõnes poleks sellist niiöelda viha, vastikust. Ma ei suuda talle silma vaadata, pole seda ammu ammu teinud. Kui ta mult midagi palub, ei taha ma seda teha. Ema on palud mul suhtumist isasse tema pärast muuta, aga ma ei suuda.
Eile oli siis ema juures üks väike tähistamine, mis sujus rahulikult ja ilusti. Isa oli küll joonud, aga rahulik, rääkis juttu, mis ajas mind tigedaks ja ma jälle nähvasin talle. Nüüd on süda raske, tahaks isegi vabandada, aga ei suuda, sest ta on mulle nii palju haiget teinud. Haiget teeb see mälestus, kui olime kui sukk ja saabas ja mis meist nüüd saanud on, vihavaenlased
Vahest mõtlen, et ta on ju mu isa, pealegi vana. Kui me kogu aeg riius oleme ja ta üks kord ära sureb, just siis, kui riius oleme, siis ma ju ei andesta seda endale mitte kunagi. Aga oma vihast tema vstu ka kuidagi üle ei saa, ta on mulle kohutavalt haiget teinud
Teie viha alt aiman palju valusaid tundeid: kurbust ja hingevalu, süütunnet, ammustest aegadest püsivat pettumust ja häbi, hüljatust ja reedetust ning igatsust ammukogetud läheduse järele. Näite mõistvat, et andestamine oleks vajalik eelkõige Teile endale. Kuna me keegi ei tea oma homset päeva, saame kasutada tänast. Minevikku ei saa paraku muuta, küll aga teeks olemise kergemaks ja suhted soojemaks, kui asjad südamelt ära räägitud saaks.
Tahan peatuda kahel olulisel andestamise aspektil: südamelt ärarääkimisel ja minevikuhaavade tervendamisel.
Kirjutate, et viimane nähvamine on südamel ja vabandama keel ei paindu. Kuidas oleks, kui esialgu ei alustaks vabandamisest, vaid väljendaksitegi oma tundeid (juhul, kui Te pole seda veel teinud): " Paari päeva eest, kui teie pool tähistasime, nähvasin sulle midagi ja mul on sellepärast tegelikult kahju." Nii saaks jutupeale ja siit on ehk juba kergem jätkata.
Raskete kõneluste puhul on kasulik sügavalt endasse vaadata, mida tegelikult öelda tahate. Mulle jääb Teie kirjast mulje, et tahaksite isale öelda: "Mul on nii kahju, et oleme sinuga teineteisele kaugeks jäänud ja pureleme nagu kaks krantsi. Olen viimased üheksa aastat igatsenud seda lähedust, mis meil sinuga kunagi oli. Olen olnud su peale vihane, nii enda kui ema pärast, mul on raske anda andeks valu, mida sa oled põhjustanud, nii füüsiliselt kui sõnadega, kuid kõige raskem on see, et samas, kuigi olen olnud tulivihane, olen sinust kohutavalt puudust tundnud."
Olukord, kus armastatud inimene on käitunud vägivaldselt, on üks raskemaid olukordi üldse, sest tuntakse nii viha kui armastust.
Kõik muutused peres puudutavad ka inimese identiteeti. Isad ei oska tihtipeale suhestuda suurekskasvanud tütardesse. Oma muret väljendatakse paraku sageli viisil, mis lapsele haiget teeb ja teda vanemast kaugemale lükkab. Ka on hingetohtrid täheldane meeste depressiooni varjatud kulgu: murede ja masenduse puhul haaratakse üha sagedamini alkoholi järele ja paari aasta pärast on juba raske masendust sõltuvusest eristada.
Kui Te südantavavaks jutuajamiseks isaga veel valmis pole, võib proovida isale kirjutada. Paljud noored on sellistel puhkudel alustanud kirjutamisest ja kogenud seda abistavana.
Esialgu kirjutatakse kiri, kus valatakse välja kogu kogunenud pahameel ja valu, ilustamata, kasvõi sõimates. SEDA KIRJA EI ANTA MITTE ADRESSAADILE, VAID PÕLETATAKSE ÄRA! Tähtis on, et hingele kogunenud taak sealt välja saaks, et pääseda ligi ka teistele tunnetele.
Edasi kirjutatakse sügavamal olevatest tunnetest: igatsusest, kurbusest, sellest, kuidas isa sõnad haiget tegid ja väljendatake soove edasiseks. Kui kiri kirjutatud, on kergem ka silmast silma rääkida.
Andestamine algab otsusest andestada. Paraku ei tule keha alati vaimule järele. Kehamälus võib haigetsaamine olla nii sügaval, et keha ei võta mõistust kuulda ja ei lase valust lahti. Sel juhul võib abi olla mõnest tegevuslikust teraapiast (psühhodraama, getalt, kinesioloogia, rännaku meetod vm).
Kui ei suuda andestada, võiks esimese sammuna proovida isa mõista. Tähtis on teada, et meie vanemad on tegutsenud oma olemasolevate oskuste ja teadmiste piires. Püüdes end panna isa "nahka", võib tajuda, mis tunded teda valdasid, kui õde noorelt ära läks. Võimalik, et teda vaevasid süütunded. See ei õigusta tema käitumist muidugi mingil moel, kuid võib aidata temast aru saada. Selleks, et tema Teist aru saaks, aga proovige oma süda avada ja oma tundeid temaga jagada. Vanemad pole paraku täiuslikud, nad on lihtsalt inimesed.
Puhastatud minevik on võimalus tulevikuks, ka isaga suhetes.
