Pea kõigil on oma teismelistega mured, kellel suuremad, kellel väiksemad, aga oma mure on ikka kõige suurem ja tahab jagamist...
Lühidalt öeldes on küsimus lihtne: kuidas leppida sellega, et laps sind enam ei hinda ega toredaks ei pea - ning sellega, et ise oma last enam ei hinda ja toredaks ei pea?
Arvan, et mu tütre käitumine pole teismelise kohta ebaloomulik, vaid seda on minu reaktsioon, minu haigetsaamine, tahaks kuidagi paksemat nahka kasvatada. Häbi öelda, aga asi on niikaugel, et ma ei suuda enam pisaraid tagasi hoida, kui ta jälle oma mürgiseid arvamusi laduma hakkab. Loomulikult ma tean, et teatud mäss ja rahulolematus on teismelistele iseloomulik. Aga mis piirini on see normaalne ja kust algab murettekitav olukord? Minu väga arukas ja iseteadlik tütar põlgab ta minu elu, minu valikuid, minu väärtusi. Ironiseerib, et kunagi vaatas ta mulle alt üles, aga nüüd...! Põhiline erimeelsus on finantside asjus. Tema on seisukohal, et ma kulutan liiga vähe temale ja liiga palju endale ning ta väljendab seda arvamust väga-väga mürgiselt eri olukordades.
Faktidest. Tütar on 15-aastane. Mõni aasta tagasi oli tal alko ja suitsu proovimise ning kooliprobleemide periood, nüüd on normaalsuse piirides tagasi. Oleme aastaid kahekesi elanud. Mõned korrad aastas käib ta külas oma isa uuel perel, see teeb raha teema veel keerulisemaks - nimelt tegu on väga jõuka perega, mina olen sissetulekute ja elustiili koha pealt tavaline keskealine inimene.
Vaatan tagasi, otsin vigu - mis läks valesti ja millal? Kas ma ei oska olla teismelise ema - olen liiga nõrk lapsevanem, olen tahtnud olla liialt sõbralik ja demokraatlik? Laps väidab küll, et olen kõige kurjem ema tema tutvuskonnas, pidades silmas teatud reegleid, mis olen kehtestanud, nt et nädala sees ei tohi jääda ööseks külla, vaid tuleb tulla kl 11 koju või et emaga ei tohi rääkida niisuguse sõnavaraga nagu omaealistega. Nojah, küllap selle viimase reegli tulemus ongi see, et ta ütleb nii intelligentselt ja mürgiselt, et ma olen sõnatu ja niimoodi alandatud, nagu ei saa olla see vanem, keda pikalt saadetakse. Mida vähem tütrega suhelda, seda rahulikum ja rõõmsamas tujus ma olen. Tööl läheb kenasti, jätkan õpinguid ülikoolis, mul on mõned tõesti kallid ja toredad sõbrad - kõik see annab mulle võimaluse oma vanemliku vastutuse eest põgeneda ja rääkida tütrega paar lauset päevas. Aga see ei ole ju õige asi teha! Olen lapsevanem, peaksin temaga kontakti hoidma, mina aga tahan kogu aeg põgeneda sellesse, mida hästi oskan ja temast eemale hoida. Ta lausa ei meeldi mulle, sest külvab minu maailma agressiivsust, rahulolematust, tekitab minus tunde, et ma olen ebaõnnestuja, kuna ei teeni piisavalt tema vajaduste rahuldamiseks. Mul on häbi ja valus, et ma seda pean välja ütlema, aga mulle ei meeldi see inimene, kelleks mu laps ei saanud, ma ei valiks teda oma sõbraks. Tütar on nimelt äärmiselt materialistlik, asjadeinimene, samas kui mina pigem valin elamused ja suhted. Tüüpiline väärtuskonflikt, ma arvan. Aga ma ei väsi imestamast, kuidas me oleme nii lahku kasvanud!
Andke palun nõu, kuidas selliste inetute tunnetega toime tulla ja jääda selliseks emaks, nagu ühele noorele neiule vaja on.
On ikka valus küll, kui inimene, keda kõige rohkem armastad, pole sinuga rahul ja ütleb sõnu, mida tema suust oodanud poleks. Paraku on elu selline, et kõige lähedasemad saavadki meid haavata, sest võõrad ei pääse meie hinge ligi. Põgenemine olukorrast pole just kõige õigem lahendus, sest venitab konflikti kestust ja ei võimalda leida lahendusi. Kirjutate, et tunnete inetuid tundeid. Tunded on tunded ja kõik tunded on lubatud, sest annavad teada, kas meie vajadused on rahuldatud või rahuldamata. Teine asi on nende tunnete väljendamisega, siin tasub mõelda, kuidas seda teha nii, et suhted paraneksid. Püüdke nüüd mõttes välja selgitada, mida tunnete, kui teie tütar teeb teile etteheiteid ja väljendage mina vormis seda. Nt. "Kui sa heidad mulle ette, et ma olen vaene ( minu tõlgendus kirjast), siis mul on valus seda kuulata, sest olen püüdnud teenida niipalju kui võimalik. Samal ajal püüdsin jätta ka aega, et olla koos sinuga, sest see oli minu jaoks tähtis. Mul on kurb kuulda, et sa ei ole rahul meie majandusliku olukorraga."Selliselt väljendatud mõtted vaid nendivad olukorda, ei süüdista kedagi ja seega ei riku suhteid. Asja teist poolt vaadates tundub, et tütrel on ka mingid vajadused rahuldamata. Võiksite teha ettepaneku, et istume ja arutame, millised on sinu vajadused. Asjad on sageli lahendused, mitte vajadused. Ilusaid riideid vajatakse sageli tähelepanuvajaduse rahuldamiseks või selleks, et kuuluda mõnda prestiiikasse gruppi. Kui vajadused on selgunud ( teie enda omad samuti), siis saab otsida lahendusi. Ka seda tehke koos ja püüdke leida mõlemat poolt rahuldav lahendus. Kirjeldatud meetod kannab nimetust võitja -võitja meetod. Lugeda võib sellest Gordoni raamatust "Tark lapsevanem", kuid ka internetist leiab üht teist.
Alustada võiks sellest, et ei annaks lapsele negatiivset hinnangut ( ka mõttes mitte), vaid võtaks teda sellisena, nagu ta on. Kujutlege, et ta pole teie laps vaid naabritüdruk. Kas ka siis annaksite talle sama hinnangu või leiaksite, et ah, teismelise asi, läheb üle. Inimesed on kõik ühesugused- vigadega- kuid oma lähedaste suhtes on meil kõrgendatud ootused ja seetõttu ka pettumused. Vältige hinnanguid :agressiivne, asjadeinimene jne. Kirjeldage seda käitumist, mida hindasite agressiivseks, nt "Ta karjus, et vihkab mind ja lõi siis ukse nii kõvasti kinni, et pilt kukkus maha". Tunnetate erinevust kirjelduse ja hinnangu vahel? Võib olla oli laps lihtsalt vihane ja ei suutnud ennast valitseda. Kirjeldamine muudab teie suhtumist tütresse ja teeb lihtsamaks temaga suhelda. Mina usun, et tegelikult on teie tütrel praegu raske periood elus ja selle möödumisel, saab temast asjalik ja meeldiv inimene. Eriti tõenäoline on see siis, kui suhe ema ja tütre vahel on soe ja sõbralik. Kannatlikkust ja tarkust!
