Tere.
Väga raske on sellest kirjutada, aga öeldakse, et jagatud mure on poole kergem. Ehk on keegi olnud samas situatsioonis ja oskab nõu anda. Mul on 2 poega, vanim neist elab oma abikaasa ja kahe lapsega meist väga kaugel, aga ikkagi eestis. Noorem elab veel minu ja mehega koos. Mulle on vanema poja ja tema naise, st minu minija poolt tehtud etteheiteid, et hoian nooremat poega rohkem ja seda seetõttu, et luban enda juures elada ja ei saada teda omaette elu peale. Kas peaksin seda tegema, kui ta tahab kodus elada ja pole endale veel kindlat paarilist leidnud, kellega kooselu alustada. Teiseks on ta mulle suureks toeks, kuna meeste tööd on kõik kodus enamasti tema kanda ja ka see on töö, pean silmas kodust ehitamist ja kõike mis on oma majaga seonduv. Mees tuleb õhtuti hilja töölt on väsinud ja ei tee mittemidagi tööpäeva õhtutel. Ka nädalavahetused püüab ta igati kõrvale hiilida, et lihtsalt logeleda. Kui käsin tal midagi teha, pean silmas töid, mida ei saaks oma maja juures edasi lükata lõpmatuseni, siis ta vihastab ja läheme vahel isegi tülli. Seevastu noorem poeg on kõik kodused tööd oma õlule võtnud. Tal pole hetkel töökohta ja minu arvates ta tahabki korvata selle, et kodus elab ja süüa saab tasuta hetkel, oma tööde ja tegemistega. Kui tema ka ei teeks midagi, siis peaksin ma majale ilmselt palgalist tööjõudu palkama, mis käiks üle jõu. Ma ei tea, kas tõesti selline käitumine ja poja kodusolekuga nõusolek on minu poolt väga vale tegu? Ma ei viska ju oma last tänavale. Kui vanemal pojal oleks seesugune probleem aitaksin ju ka teda. Algul, kui neil elamist polnud elasid nad koos lastega pool aastat koos meiega. Elasime nagu üks pere. Andsin ka neile süüa, hoidsin lapsi, kui nad thtsid väljas käia, püüdsin aidata võimetekohaselt. Ilmselt nemad sellist abi ei hinda, nad hindavad vaid rahalist abi. Kui nad praegult raha laenavad, siis püüavad selle unustada ja mitte tagasi maksta, arvates, et miks meie peame tagasi maksma kui noorem vend saab niisama elada, et las siis annavad ka meile raha. Isa käis neil abiks ehitamas. Asjaga oli kiire remontimisel. Ta ei oleks kohe kuidagi saanud minna, kuna tal endal oli kiire tööobjekt ehitusel lõpetada. Ta oli sunnitud võtma palgata puhkust, et sõita kaugele vanema poja peret abistama. Ta väitis küll,et ei saaks tulla, kuna ei tule välja rahadega, kuna nädala eest saab nüüd vähem palka, pangalaen ja liisin vaja tasuda. Minija ja poeg lubasid ühest suust. et maksame sulle selle kinni , ärgu muretsegu. Isa läks koos noorema pojaga teistele majaehituse appi. Andsin oma rahadest neile veel söögi- ja bensiiniraha kaasa, ise jäin seejuures päris hätta. Kui töö oli lõpetatud ja isa julges küsida, kas sa mulle lubatud raha saad ära anda, tuli sellest väga suur pahandus, et kuidas tuleb isa pojalt tööraha nõudma, et niimoodi ei teeks küll ükski teine. Minija läks jutuajamise juurest hoopiski ära ja pidas paremaks 2 tundi autos istuda, isegi heataega ega äitäh ei öelnud. Isa poleks ealeski raha küsinud, kui seda poleks teiste poolt ennem lubatud, et saaksime oma maksud ja kohustused makstud kaotsiläinud nädalase tööajaga. Olen neile mitu korda helistanud, nad ei võta minu kõnesid vastu. Lapselapsel oli hiljuti snnipäev, ma ei saanud isegi õnne soovida, kuna kõnele ei vastatud, saatsin lõpuks sõnumi. Lapsi tahetakse meist täiesti eemaldada, olgugi et nad tahavad väga meiega olla. Minija on mulle kunagi öelnud, et ta on armukade selle üle, et minu vanem poeg saab minuga hästi läbi, kuna tema oma emaga läbi ei saa. Olen rohkem kui enam kindel, et minija on poja meie vastu üles keeranud. Ja lõppude lõpuks milles mina süüdi olen. Aidake mind, mu süda on murdumas ja tervis halveneb. Olen masenduses ja igasugused halvad mõtted enda osas libisevad peast läbi. Hakkan jälle rahusteid võtma ma ei saa teisiti enam hakkama.
Mõistan, et ebarahuldavad suhted pojaperega teevad haiget. Mulle tundub, et emana olete väga hooliv ja olete loonud tugeva sideme oma poegadega. See on hea, kuid mingist hetkest tuleb lapsed lahti lasta, sest nemad peavad looma oma sidemed elukaaslase ja lastega. Kui ema liigselt sekkub täiskasvanud laste ellu, siis on konfliktid kerged tulema. Emana tahate, et lapsed oleksid rahul ja koostöövalmid ning hindaksid teie panust. Paraku näeb iga inimene maailma oma mätta otsast ja seetõttu ei näe me asju sugugi ühtemoodi. Vaatame nüüd asju nii, nagu nad minule teie kirja põhjal tunduvad. Teie noorem poeg elab teie juures ja teeb koduseid töid. Teile see sobib, sest nüüd saavad meestetööd tehtud ja ka pojal on tegevust. Seega toetate te igati tema kodus olemist. Teie vanemale pojale ja miniale tundub see vastuvõetamatu ja nad on seda teile öelnud. Teile nende arvamus ei meeldi, kuid tegelikult võivad nad nooremale vennale head soovida. Rahvajutt ütleb, et õige linnuema viskab oma pojad pesast, kui nende tiivad juba kannavad ja sunnib neid iseseisvalt toitu otsima. See on vajalik, et pojad ellu jääksid ja toime tuleksid. Võib olla tuleb teilgi oma poega julgustada iseseisvuma, sest mida kauem ta kodus elab, seda raskem on sealt lahkuda ( kirjast ei selgu, kui vana ta on ja kui kaua ta on nüüd ilma tööta kodus elanud). Mis töösse puutub, siis minu teada pole Eestimaal praegu küll tööpuudust, pigem otsitakse töötajaid. Noor mees ei pea töötama ju kodu lähedal, vaid võib ka üksinda kaugemal elada. Lisaks aitab üksi elamine kaasa ka elukaaslase leidmisele. Usun, et parim oleks pojale kiiresti töö ja omaette elamise leidmine. Kirjutate, et olete enam kui kindel, et minia on poja teie vastu üles keeranud. Me ei tea, kuidas asjad tegelikult on, kuid kindel on see, et teie suhtumine oma miniasse paistab ka miniale kätte. Nimelt on psühholoogid järeldanud, et 60% meie tegelikust suhtumisest jõuab teise inimeseni meie kehakeele ja käitumise vahendusel. Need on pilgud, näoilme, kulmukergitus või muie. 30% jõuab kohale meie hääletooni ja rääkimisviisi vahendusel ja ainult 10% sõnadega öeldut. Kokkuvõtlikult- see, kas ma meeldin või ei meeldi teisele inimesele, saab väga kiiresti selgeks. Mõelge, kas teie minia meeldis teile alguses või ei. Suhted on tavaliselt vastastikused ja kui miniale tundus, et te temast suuremat ei pea, siis vastab ta samaga. Ometi võib ju olla ka nii, et minia ja teie poja maailmavaade erineb suuresti teie omast. Sel juhul tuleb sellega leppida ja juhtunud segadust raha ja ehitusega võtta kui õppetundi. Küllap pole mõistlik edaspidi oma tegemisi ja vajadusi tahaplaanile surudes, neile appi tõtata. Kui nad siis vihastavad, pole ju vahet, sest vihastasid nad ka nüüd. Kuidas edasi? Püüdke teha rahu enda hinges ja proovige oma poega ja miniat võtta sellistena nagu nad on. Kui suhe ongi mõnda aega katkenud, pole selles midagi hirmsat, sest ka kõige armasamate inimestega tuleb vahel konflikte ette - elu on selline. Laske oma pojal elada täiskasvanud inimese elu ja kui ta tunneb, et vajab teiega suhtlemist, siis ta seda ka teeb. Kui kokku saate, siis püüdke vältida süüdistavaid sõnumeid ja hinnangute andmist. Väljendage vaid oma tundeid mina vormis. Nt Ma olen väga kurb, kui te ei vasta mu kõnedele, sest tahan oma lastelastega vestelda. Olge positiivne ja ärge tuletage vanu asju meelde.
