|
Ema läheneb mul 70-le, haritud, intelligentne ja muidu kena inimene. Sada haigust ja häda on tal kallal nagu selles eas ikka, sealhulgas aastaid juba liikumispuue, suur ülekaalulisus ja ebastabiilne närvisüsteem. Mu isaga nad lahutasid, kui olin teismeline. Ema oli sunnitud võtma mu käekõrvale ja astuma oma kodust välja. See kõik on muserdanud ja jätnud oma jälje. Olen oma ema ainus laps ning enam ei jaksa temaga toime tulla. Põhiline häda on meie omavahelises suhtlemises - tunnen tema pärast pidevalt muret ja püüan kõigiti olla talle toeks ja abiks, võimaluste piires teha tema elu kergemaks, kuid vastu saan ainult pidevat rahulolematust ja hädaldamist ja virinat, kui raske on elu. Emal ei ole vaja teha muud, kui muretseda iseenese pärast, valmistada endale süüa, vaadata telekat, kutsuda mõni sõbranna külla või telefoniga lobiseda. Kõik muu teen tema eest ära - koristan, pesen, aitan dushi all käia, teen sisseostud, maksan maksud... Tema aga ainult kaebab ja hoiab oma minevikust kinni. Kolisime ta endale lähedale, võtsime pangalaenu, remontisime oma kätega (mehega kahekesi) talle kena ja armsa väikese korteri, mis vastab ta vajadustele ja kus ta saab oma tugiraamiga liikuda, köögi lahendasime nii, et ta saab ühel kohal istudes kõik vajaliku ära teha, samuti vannitoas. Aegajalt teeme temaga koos väljasõite maale või sugulaste poole. See kõik on küll üks suur närvipinge ja vaev (pakkida tema liikumisraam jm abivahendid kaasa, lisaks kuulata pidevat hädaldamist ja tujutsemist, autos ei tohi raadio mängida ega lapsed suud lahti teha, küll on palav ja siis kohe külm, pidev kirumine küll poliitika küll mis iganes teemadel jne), aga teeme seda tema heaks siiski, et ta võiks natukenegi elust rõõmu tunda. Oleme ammu loobunud temaga vestlemast nagu täiskasvanu täiskasvanuga, sest sellest võib ainult tüli tulla, kui kellelgi on emast erinev arvamus. Jälgime väga tähelepanelikult, mida öelda ja kuidas öelda. Anname vastuseid, mida ta ootab. See kõik on pidev närvikulu iga päev. Meil on kaks põhikooliealist tütart, kellega on ta kontakti kaotanud, sest nad ei oska vanaemaga suhelda nagu vaja. Ja vanaema omakorda hakkab lastele ainult oma rasket elu kurtma ja kaebama ning rääkima kuidas ta ei taha elada ja kuidas kõigil oleks parem, kui saaksid hoopis haua peal käia. Lapsed kardavad teda. Väiksem (10-a) palub nuttes, et ei peaks vanaema juures käima ja ega ma enam ei sunni neid ka. Käin parem üksi, et peret säästa ja proovin kõigiti OK olla. Ainult jaks on otsas ja käed hakkavad värisema ainult sellest, kui näen, et ta helistab. Tihtipeale tõuseb tühjast asjast tüli, mida ei oska ette aimatagi. Ema on harjunud, et jooksen iga kell ta juurde, pruugib tal vaid helistada. Küll tundub, et süda "enam ei tööta", küll on "kohe nii raske olla" või lihtsalt "tule ja räägi minuga, ma olen nii üksi kogu aeg ja õnnetu". Nagu üks hellik laps. Probleem on selles, et keelduda ei või ma kunagi, siis on kohe metsik hüsteerihoog kohal, mille tulemusena "võib kohe veresoon peas lõhkeda ja siis tuleb halvatus". Tema arvates peaksin jooksma ka töö juurest, kui tal on vaja. Kui teatan, et saan teda aidata niimoodi, et helistan arstile ja ta tuleb vaatama, siis see variant ei sobi, järgneb pahandamine, milleks jagub jõudu küll ja küll. On ka kiirabibrigaad sõimata saanud, nii et särtsub. Ka mul on selline trall mitmel korral närvi mustaks ajanud, olen ukse kinni löönud ja lihtsalt ära tulnud. Seejärel helistab ema mulle ja teatab, et ta ei taha mind enam kunagi näha ja ma olen üks häbematu elukas ning tema nüüd teab küll mis tema teeb, et ta kellelgi enam koormaks ei ole... Seejärel keerab uks lukku, et keegi sisse ei saaks ja sööb pihuga rahusteid, nii et mitu päeva ei tea ööd ega mütsi. Ja mina olen see, kes ei saa hetkeski rahu ega öösel sõba silmale, sest ma ei tea, mis seisundis ta parasjagu on, kas vererõhu-, südame- ja suhkruravimid on õigel ajal võetud (tal on muuhulgas diabeet, mis nõuab täpset toitumist ja ravimi võtmist). Rahusti mõju all aga ei mäleta ta midagi, ei tea, kas sõi, milliseid rohtusid ja kui palju võttis, kas keeras elektripliidi välja või mis iganes. Helistan siis iga päev ja katsun jälle asja siluda ja palun andeks, et olen oma suud pruukinud, et ainult olukord kuidagi stabiliseeruks. Tema nagu ei märkagi, et miski on ka hästi, mis ta ümber toimub. Põikan iga päev pärast tööd ta juurest läbi, et paar sõna rääkida või midagi korraldada (kui asjad kukuvad maha, siis ei saa neid kätte ja tihtipeale läheb veekruus ümber või on lihtsalt nututuju jms). Lähen ja lohutan. Seejärel kodus valan selle pinge oma laste ja pere peale välja. Ema on aastate jooksul korduvalt käinud psühhiaatri juures, kes soovitab tungivalt teha pikki antidepressandi kuure, lisaks pidevalt nõrka rahustit. Ostan emale rohud välja, seejärel loeb ta patsiendilehelt, et need on vastunäidustatud mõne haiguse puhul, mis tal esineb ja kõik rohtu ei võta. Teatab, et tal on juba niigi palju tablette, rohkem ei jõua võtta. Meeleolu aga kõigub seinast-seina. Annab ise ka endale aru, et halb on niimoodi olla, kuid lahendust ei ole. Ma olen nii tüdinud ja otsas sellise jama tõttu. Samuti mu pere. Ei oska kuidagi enam olla. Selline tunne tuleb aegajalt, et oleks tõesti parem kui teda poleks, kuigi oleme olnud emaga väga lähedased ja head sõbrannad kunagi. Tahtsin kusagil ennast tühjaks rääkida. Tänan kui keegi leidis mahti lugeda.
|
