Tere! See mure on mind painanud juba pikki aastaid, kuna vanust on mul juba 34 aastat. Olin 11, kui suri meie isa, ema jäi meid kasvatama üksi...Kusjuures õel oli kohe- kohe sündimas ka laps( ta minust 8 aastat vanem). Ema rabeles nii kuidas jaksas, et nelja suud ära toita-katta. Kerge tal polnud, aga hakkama sai- seega tubli naine. Nüüdseks on ema 71-aastane, ja kirjeldan hetkesituatsiooni, mis on selline olnud kõik need vahepealsed aastad. Ema on see, kes rabeleb õe ja tema laste eest kõike ära teha. Lapsed(!!!) on nüüdseks õel 20 ja 25 aastased- mina ütleksin täismehed selle kohta. Ja minu silmis on nad kõik mõttetud tegelased. Vanem poeg on paras egoist, kes mõtleb ainult iseenda peale. Ei pudene tema taskust iialgi kopikatki kellegi teise peale. Tööle läks ka alles aasta tagasi. Kuna õe lapsed omavahel läbi ei saa, siis läks noorem( 20 aastane) vanaema( meie ema siis) kukile elama. Vahest teeb juhutööd, aga söötma- jootma peab teda ikka vanaema. Kui kopika saab, siis joob ja laaberdab veel ringi ka, ning tassib võõraid tibisid kaasa. Õde selle koha pealt sõnagi ei ütle. Ta ise veel hullem kui ta lapsed. Vabal päeval suudab ta magada kella 14-15-ni. Nii tihti kui võimalik, kutsub ta ema enda poole, sest teab, et memmeke siis koristab ja kütab ning teeb tütrekesele süüa. Ema tervis halveneb iga päevaga, vanust on tal tänaseks 71 aastat. Lisaks käib ema veel töö, et neid vampiire üleval pidada, lausa vihale ajab! Täna sai mõõt nii täis, kui kuulsin, et närvipõletikuga ema saadeti arstile, et ta nooremale lapselapsele tooks hambavalu tarvis retsepti ja õele küsiks sinist lehte! Ise nad pikutavad sellel ajal lihtsalt kodus! Tean, et suuresti on süüdi ema ise, et ta seda kõike lubab ja neid niiviisi orjab, aga nii vana inimest ümber teha pole enam võimalik. Ja mina olen siis see ainuke, kes katsub emale elu kergemaks teha- viin vahest süüa( mille need vampiirid kinni pistavad), või siis rohtusid( millest poole õde ära sööb, sest ta on alati nii haige ja need haigused on tal kõik endal diagnoositud). Paar talve, kui tööl käisin, aitasin emal üüri maksta, sest ta ei tulnud omadega lihtsalt välja. Õde kommeneteeris sellist tegu, et issand kui mõttetusse kohta sa raha kulutad!!! Vanematekodus olid nii vanad aknad ja uksed ees, et tuul tahtis sokid jalast ära viia. Rääkisin, et äkki paneme pundi peale uued ette- keegi ei teinud väljagi. Kraapisin siis oma viimased kopikad kokku ja võtsin veel järelmaksu ka, ning panin memmele uue ukse ja aknad, et ta külmetama ei peaks. Tunnen, et lihtsalt enam ei jõua. See kõik mõjub juba ammu ka minu pereelule, kusjuures meil veel väiksem alles beebieas. Saan oma lastega ise hakkama. Miks peab mu õde ema niimoodi terroriseerima ja ära kasutama? Kas tõesti tal temast kahju pole? Mõistus on nii otsas, et enam ei tea mida teha! Mis inimesed nad ometi on! Olen isegi neid terve elu aidanud, nii moraalselt, kui ka materiaalselt. Nende käest pole abi kunagi saanud- ei mina, ega minu lapsed. Tunnen juba, et hakkan neid sisimas vihkama. Kõik see on kui must kõuepilv mu pea kohal ja ma ei oska sellele kuidagi lahendust leida. Käega ei saa lüüa, sest emast on kahju. Vajan väga teie nõuandeid!
Olete sellest kauakestnud probleemist ise üsna vaevatud ning samas tabanud ära olulisi asju. Kasvõi näiteks seda, et kirjeldatud olukord on saanud toimida tänu sellele, et asjaosalised on seda kaasa teinud ja võimaldanud. See, kui Teie ise olete rahulolematu ja olete täheldanud, et ei taha ega jaksa enam niiviisi ning ka Teie pereelu on ka juba häiritud, siis saaksite oma probleemi sellest lähtuvalt lahendada. Loobudes pidevast teiste aitamisest, kes sellest ei näi hoolivat, aitaksite ilmselt ennast olete ju oma vajadusi seni eiranud.
Kindlasti on keerulisem emaga seonduv. Teie soovite talle pakkuda tuge ning olete mures, et ta vajab abi järjest enam. Näib, et on vaja leida viis aidata ema nii, et see ei võimaldaks jätkata abi ärakasutamist teiste poolt ning samas oleks vastuvõetav ka Teile.
Abistamissuhtega on ikka nii, et see peab olema vastastikku soovitud ning vastuvõetav mõlemale osapoolele. Et asi toimiks ja aitamisest oleks kasu, siis eelduseks on see, et abivajaja tunnistab, et vajab abi ja on nõus seda aitajalt vastu võtma ning teiselt poolt peab olema ka abistajale abi andmine võimalik ja soovitud. Antud juhul jääb mulje, et vaid Teie olete võtnud abistaja rolli, kuid abi läheks justkui valesse kohta ning lõpuks olete ise kurnatud. Jääb mulje, et mida rohkem aitate ema ja tema majapidamist, seda suuremaks muutub ka õel ja tema pojal vajadus selle abi järele ning tegelikult aitate hoopis kaasa sellele, et nad saaksid oma senist eluviisi jätkata.
Näib, et oleks vajalik emaga asja arutada - väljendada oma muret tema pärast ja valmisolekut abi pakkuda ning seejuures teha selgeks, mida peate senitoimunust vastuvõetamatuks. Ehk on võimalik koos leida sobivaid lahendusi.
Kuidas aga panna ema muutma senist eluviisi ning mitte lasta end ära kasutada? Teil on kindlasti õigus selles, et teise inimese muutmine tavaliselt ei õnnestu. Teie saate juhtida tähelepanu sellele, kuidas Teie arvates asjad on ning väljendada oma muret, aidata kaasa olukorra muutmisele, toetada ema, kui ta on valmis teisiti toimima. Kuid valmisolekut muutusteks peaks ema siiski väljnedama. Oma vajaduste ja elukorralduse muutmise eest vastutab igaüks ise.
Jaksu ka Teile muutustes ning kindlustunnet oma vajaduste eest seista!
