Mul on esimese mehega kaks teismelist tütart ja teise mehega väike poeg. Muutused peres on läinud raskelt, suuremad lapsed ja mina kaasaarvatult põeme ikka veel mahajäetust mu esimese mehe ja tüdrukute isa poolt, uus mees jällegi elas raskelt üle oma vanast perest lahkumist. Kõik peale pisipõnni läksid depressiooni, uus mees kuritarvitas vahepeal alkoholi ja sattus pahandustesse. Olen tüdrukutele mitu korda lubanud uuest mehest lahku minna, kuid ikka temaga ära leppinud, misjärel on suhted tüdrukutega halvenenud. Nüüd oleme jõudnud staadiumisse, kus üks tütar on muutunud täielikuks boheemlaseks, elab räpasuses ja hilineb kooli, aga vähemasti suhtleb vabalt. Teine aga, oma isa lemmiklaps, vaatab mind kipras kulmuga, nähvab küsimustele vastuseks: seda ma sinuga küll arutama ei hakka!, oma asi! jms. Kõige hullem, et ta ei salli üldse oma venda, sageli lükkab teda eemale, ütleb: mine ära! ema, jälle ta ilastas mind täis! jne. mul on nii kahju, kuid on ka tunne, et mul pole praegu energiat võidelda. Mida ma saaksin ikkagi ka oma väikese energiatasemega teha?
Kallis, Helgi! Saan kirja lugedes aru, et olete palju üle elanud, ja mitte ainult teie üksi, vaid kõik teised pereliikmed ka. Pole siis ime, et tunnete ennast energiast tühjana ja puudub jõud tegelda probleemidega. Mul on tõsiselt hea meel, et teil oli nii palju tarmukust ja tarkust, et see kiri kirjutada ja abi küsida. Suhete aluseks on mõistmine. Kui me tahame teise inimesega häid suhteid, siis kõigepealt püüame teda mõista (lõpuni!) ja alles siis saab oodata temapoolset mõistmist. Eriti on see nii lastega. Püüdke nüüd korraks ennast kujutada oma tütarde olukorda. Neil on ainult üks ema ja üks isa. Ema uus mees ja isa uus naine ei ole neile keegi - lihtsalt võõras inimene. Ometi võib tunduda, et see võõras võtab endale vanema põhitähelepanu. Kui siis veel selle uue inimesega kaasnevad probleemid ja ema ei pea oma lubadusi, siis ...? Mis teie teeksite sellises olukorras? Tõenäoliselt tekivad pahameel, armukadedus, viha jne., aga neid tundeid pole kellegagi jagada, sest vanematel on endagagi tegemist. Mida siis see teismeline teeb? Otsib omale teisi väljundeid. Boheemlane on veel tore lahendus, aga suitsetamine , alkohol ja muud ained. Sageli otsitakse lahendusi just nende kaudu. Tundub, et teil neid probleeme veel pole ja ehk jõuate nende tekkimist ennetada.
Mida saate teha? Püüdke oma lapsi mõista. Selleks kuulake neid. Aktiivne kuulamine on selline kuulamisviis, mis aitab teisest paremini aru saada. Selle käigus peegeldatakse tagasi tundeid, mida rääkijal märgatakse. Toon siis näite aktiivsest kuulamisest. Kui tütar ütleb:"seda ma sinuga küll arutama ei hakka, oma asi!", siis võiks peegeldada:" Sulle tundub, et mina ei ole see inimene, kellega sa oma probleeme tahaksid arutada." Siis saate mingi vastuse ja peegeldate jälle tagasi. Kui olete hea kuulaja, siis märkate varsti, et tütre hääletoon ja sõnakasutus on muutunud leplikumaks. Veel näide: "MIne ära! Jälle ta ilastas mind täis!" Teie:" Sa oled vihane, et vend segab sind ja lisaks kõigele veel ilastab ka." Alguses võib aktiivne kuulamine tunduda keeruline ja ka ebaõnnestuda. Ometi on ta üks oluline oskus teiste inimestega suhtlemisel. Seega tasuks võtta vaevaks ja see ära õppida. Kas siis Gordoni perekoolis või püüda teha seda raamatu abiga. Raamat:Thomas Gordon "Tark lapsevanem."
Nüüd natuke teist endast. Kirjutate, et põete mahajäetust, mitte lahutust. Sõnakasutus näitab tõlgendust. Kas tunnete ennast ohvrina, keda jäeti maha. Ohver olla on kurb, maailm tundub ülekohtune ja ohvri võimalused seda muuta, on nullilähedased. Kui sõnastaks ümber: " Läksime lahku. Nüüd on meil kummalgi uus elu ja minu elu on minu korraldada. Uus suhe ei rahulda - ma võin selle lõpetada ja teisiti edasi minna. Ma olen täiskasvanud inimene ja minu elu on minu otsustuste tulemus. Ma võin ka eksida - see on inimlik." Kuidas kõlab? Proovige seda korrata, ikka enesekindlamalt ja enesekindlamalt.... Kui ise ei oska ennast aidata, siis leidke psühholoog. Teie hea enesetunne aitab ka lapsi.
Soovin teile oskust kuulata ja oskust jagada oma armastust kõigile, nii endale, elukaaslasele, kui lastele. Nad vajavad seda nagu õhku, isegi siis, kui ei näita seda välja.
