nii , nüüd on ta jälle läinud ja kohustuslikud sügisesed kaks nädalat emaga möödas. Ja jälle pean nentima: mina küll ei saaks kolme põlvkonnaga igapäevaselt koos elada. Tahaks küsida ja arutleda teema üle: kas 80-ne ema ikka peab järjepanu 50-st tütart kasvatama, õpetama, manitsema? Kui suur peab olema tänuvõlg a la "mis ma kõik sinu heaks olen teinud?" kuigi ise vaatad asja teise nurga alt "mis sa kõik oled õigel ajal tegemata jätnud". Loen ka nn. ämma rubriiki ja tõmban paralleele: äkki on asi ainult erinevate põlvkondade NAISTE konfliktis? Võib olla ei saagi kaks naist ilma riiuta ühe katuse all elada? Igal õhtul lisasin oma päevapalvele lause: armas jumal, tee, et ma ei muutuks kunagi oma ema sarnaseks ja ei hakkaks oma laste elusid elama. Mis värk nende vanade naistega üldse on, nende sees peaks ju olema juba mitme põlvkonna tarkus. Kas tõesti on nõuka aeg nad nii ära rikkunud, kibestunuks muutunud, et oma lapse paremat elu nähes kadeduseuss hinge poeb? Ja mis kõige hullem, nad isegi ei karda oma hingekese pärast, sest nende enesekindlus on piiritu: ma tahan ju ainult head. Oh heldeke, kui ikka ema haarab sinu kodus ilma küsimata põrandalapi ja läheb väliskoridori pesema on temas ikka midagi tugevasti nihkes. Või mida teie arvate?
Suhted erinevate põlvkondade vahel on tekitanud pingeid ajast aega. Õigus on mõlemapoolselt: nii vanematel, kes ütlevda, et noorsugu on hukka läinud, kui nende lastel, kes väidavad, et vanemad ei mõista neid.
Vanemad hoolivad ja armastavad oma lapsi väga. Sageli väljendavad nad seda lastele vastuvõetamatult . Teie ema tahab Teid aidata nende oskuste ja võimaluste piirides, mis temale omased.
Suhted on tähtsad ja kindlasti hoolite Teiegei oma emast väga. Mida teha, et emaga koosoldud aeg oleks teile mõlemale rahuldustpakkuv ja pingevabam?
Kui järgmine kord ema Teid "õpetama" või "kamandama" kipub, siis võiks öelda nii: "Ema, mul on heameel, et sa minu tegemiste suhtes nii osavõtlik oled. Mulle ei meeldi aga see, kuidas sa seda teed. Kui sa karjud mu peale või kritiseerid, siis tunnen ma end väga halvasti."
Rääkimise eesmärgiks on mõista üheltpoolt ema vajadusi ja ootusi, teiseltpoolt aga väljendada oma tundeid ja vajadusi.
"Ma hindan väga , mida sa minu heaks oled teinud ja teed jätkuvalt senini. Samuti tahan ma, et kui me koos oleme, siis oleks meil hea olla."
"Mina hoolin sinust väga ka siis, kui ma kogu aeg ei saa olla sinu juures või teha asju nii, nagu sina just seda soovid."
Me ei tea, millised tegelikud probleemid võivad emal olla. Võimalik, et emal on mure oma tervise pärast või tunneb ta end üksikuna.
Kui te püüate oma ema mõista, miks ta Teiega niimoodi käitub, siis aitab see muuta Teie hoiakut oma ema suhtes.
On olukordi, mida pole võimalik muuta, siis tuleb sellega lihtsalt leppida.
Lugupidamisega
Ene Raudla
