Ma põlen vihast. Oleme kallimaga koos 1,5 aastat. Kuna teeme oma korteris remonti, oleme juulikuust alates igal ohtul soitnud tema vanemate juurde, et seal oobida. Vahemaa on 50km ja pohimotteliselt kulub pidevatele edfasi-tagasi soitudele sama hind, mis kulunuks uurikorterile. Kuna elame tudengilinnas, poleks probleeme ka uurikorteri hankimisega suvekuudeks.
Alguses oli koik tore, tema vanemad on toredad. aga olen joudnud järeldusele, et ukskoik, kui toredad on mehe vanemad, ma EI TAHA elada nendega ühe katuse all. Olen väga rahu ja vaikust ja oma ruumi armastav inimene.
Nüüd on tagajärjed käes. Tülitseme kallimaga palju rohkem kui varem. Nii et oleme üürikorteri arvelt ehk veidi kokku hoidnud aga maksn7ud selle eest oma suhte halvenemisega.
Ma ei suuda enam taluda, kuidas tema ema teda imetleb. Pojakene, pojakene, pojakene ees ja taga. Mees on ule kolmekumne, aga kui laheb tiiki ujuma, siis ema jookseb koogist valja, et pojakene, vaata et sa ara ei upu. APPI. Kui uksest sisse astume, tervitatakse poega palju ulevoolavamalt kui mind. Kui millegi kohta arvamust kusitakse, siis ikka poja kaest. Kui miskit tahtsat raakida on uhises soogilauas, vaadataks emuidugi oma pojale silma. Sellised pisiasjad, mida ma alguses lihtsalt endamisi huumoriga votsin, ajavad mind nuud lihtsalt vihaseks. Ma tahan ka tähelepanu. Muidugi ollakse ka minuga kenad, aga poeg on A ja O.
Ja seda juttu, kui palju nemad seal maal tood teevad, ei joua ara kuulata. Kurat (vabandust, ma olen toesti vaga kuri tana), selleks et sellist elamist pidada nagu neil, peab eelkoige raha olema. Aga koik inimesed teevad tood ju. Kaidi linnas ja pärast rääghioti maal, et Tartus inimestel aedades muru niitmata, et neil maal kulub muruniitmisele terve päev, aga ikka hoiavad korras, et nii töökad. Nad on pensionärid, aega ka on, tervis enamvähem korras. Siin Tartus voib monel perel, kel muru niitmata, olla lihtsalt väikesed lapsed ja palju tegu, tool kiire, mida iganes. See ei tähenda, et iniemsed, kel muru niitmata, tööd ei tee. Oehhhhhhh
Ja siis muidugi, see minu õpetamine. Seda sööki tehakse nii, tolmulappi kasutatakse nii, appi.
Ja kui on mingit ideed vaja ning tema poeg ja mina erinevad asjad välja pakume, siis muidugi on poja idee alati parem, kuigi ringiga voidaks elopuks jouda ikka minu idee rakendamiseni.
Pinged minus aina kasvavad ja ma ei suuda seda asja enam huumoriga votta. Iga sellise pisikese jamaga lisandub minu vihakarikasse uks tilk ning ohtul kui lopuks omaette jaame, siis purskan selle koik oma kallile valja.
Olen eelnevalt mitu korda oelnud, et su vanemad on toredad, ma pean neist lugu, aga ma ei taha nendega koos elada. tema vastu, et situatsioon on ajutine ja kannata ja mis ta teha saab. no saaks kull teha, kui on raha nii pikka maad iga paev soita, voinuks votta ka uurikorteri. Aga mis siin enam, me suhe on niikuinii halvemaks lainud, neid tulisid enam olematuks ei tee. Kullap tunnetavad ta vanemadki meie vahel pinget.
Ah, voibolla olengi loodud uksi elama. Ma ei talu enda umber suure seltskonna targutamist. Eks koik juhtub milleksi.
Tänan, et jagasite oma muret. On hea meel lugeda, et foorumis kirjutamine aitas ka pingeid vähendada. Teie mõtted ja tunded ning väljenduslaad on siirad ja loomulikud. Küllap tänu sellele, et Te ei püüdnud neid alla suruda, vaid jagasite neid kirjas ning väljendasite oma sees toimuvat elukaaslasele. Nüüd juba proovite olukorda teistmoodi näha või muuta seda, mida saate. Küllap see jääb nii, et emad (vanemad) näevad oma lapsi sageli teistmoodi kui teised, vahel ka sellisena nagu näha tahavad ja kujutlevad. Vahel on kergendav mõelda, et selleks, et teisi mõista ei pea me ilmtingimata nõustuma ja sama moodi arvama. Nagu ma aru saan, siis oletegi mehe ema mõistnud ja proovinud seejuures jääda iseendaks, tunnetada oma vajadusi. See, kui olete jõudnud ära tundmiseni, et Te ei soovi elada teise perega koos ja vajate omaette olemist, siis tuleb seda endale võimaldada. See ei tähenda ju suhete ära rikkumist ei mehe ega tema vanematega. Nagu ise kogesite, siis pigem vastupidi. Kui olite häiritud, siis suhted pingestusid elukaaslasega ja küllap ka tema emaga. Ilmselt on see ka kergendus, et on vaid aja küsimus, et saada olukorrale soovitud lahendus ja nautida omaette olemist.
Kui nüüd veel teeb muret, nagu väidate, et esialgu hakkas kergem ja hiljem võtsid ma ka kahtlused, et kuidas ikka julgesite ja muretsete, kuidas see võis mõjuda, siis sobival hetkel võite ka selle üle arutleda. Nt seda, et tunnete muret, et oma ülekeevaid negatiivseid emotsioone väljendasite ja seda, et Teil ka hea meel, et saite seda jagada ja tunnete kergendust, et Teid mõisteti ning rõõmustate selle üle, et olete antud küsimuses ühel meelel jne. Näib, et see probleem on ka Teid üksteisele ehk lähendanud ja avanud uusi külgi.
Soovin teile rõõmu teineteisest, samuti jätkuvat soovi mõista ja hoida häid suhteid vanematega. Soovivad nad ju ka ikka parimat ja omal viisil.
