Selline mure , et 2.aastane laps on väga närviline.Juhtub ka nii , et lihtsalt hakkab hüsteeriliselt karjuma ja läheb agresiivseks( peksab käte ja jalgadega vahest ka peaga), kui oma tahtmist ei saa või kui midagi ei meeldi.Mida sellise käitumisega peale hakata?Olen temaga rääkinud rahulikult , et nii ei tohi ja nii saab haiget...jne , aga sellest ei ole mingisugust abi.Äkki keegi teab mis ette võtta sellise käitumisega või peaks üldse pöörduma arsti poole.
Kui laps nutab hüsteeriliselt ja on oht, et tema agressiivsus muutub lausa ohtlikuks talle endale, siis selline käitumine võib olla üsna hirmutav. Ilmselt nõuab Teilt suurt pingutust jääda ise rahulikuks ja mõjuda rahustavalt ka lapsele. Viitate sellele, et lasteaias käima hakkamine võib olla esile kutsunud lapse selliseid reaktsioone.
Tõepoolest, selles vanuses toimub lapse arengus suuri muutusi - ta saab järjest rohkem iseseisvamaks, uudishimulikumaks, õpib kiiresti uusi asju (hakkab ise sööma, riidesse panema, potil käima jne), näib nagu ei peaks tema hooldamisega enam nii palju tegelema ja tähelepanu lapsele pöörama. Kuid siit tuleneb sageli ka vastuolu, sest laps vajab hoolt ja tegelemist nüüd hoopis teisel tasandil - tema vajadus ema (või keegi teine peamise hooldajana) läheduse järele on väga suur, tegelikult võib väita, et isegi suureneb, eelkõige emotsionaalse seotuse tähenduses. See on aeg, kui laps tunnetab oma mina ja saab endast järjest rohkem teadlikuks ja soovib järjest rohkem teha kõike ise, sageli protestib ägedalt keeldude ja piirangute vastu. Teiselt poolt vajab ta abi, toetust, tunnustust ja tähelepanu, et end turvaliselt tunda. Talle on hädavajalik lähedase inimese kohalolek, lähedal viibimine igal hetkel, kui ta seda vajab: mängides omaette vajab ta teadmist, et ema on lähedal, koheselt kätte saadav, et võib alati tema juurde minna, et siis jälle rahulolevana omi tähtsaid toiminguid edasi teha ja maailma avastada. Ta kogeb palju uut ja vajab lähedust, oma tunnete, uute elamuste jagamist koos kõige tähtsama inimesega. Kõige raskemini talutav ja seeläbi viha, agressiooni põhjustav, on lapsele sel perioodil hirm mahajäetuse ees.
Seega, näib, et olete emana tundlikult mõistnud, et Teie lapsele võib olla olnud lasteaeda minek raskeks katsumuseks. Mida rohkem areneb lapse kõne, seda rohkem saate kaasa aidata, et laps väljendaks oma soove ja vajadusi. Täiesti kohane on juba kommentaarides lisatud nn ennetustegevus. Kuigi ajalised mõisted on lapsele veel liialt keerulised, kuid teadmine, et emme läheb (nt poodi, teise tuppa) ja tuleb tagasi on väga oluline. Ja ikkagi, võib juhtuda, et laps ei ole valmis lasteaia jaoks ja eemalviibimist emast on talle liialt raske taluda. Sel juhul mõelge läbi kõikvõimalikud alternatiivid – kodune hoidja, osaline tööaeg, paari tunni kaupa lasteaiaga harjutamine jne. Mida aeg edasi, seda rohkem on laps valmis ja soovib teistega lastega koosolemist ning lepib teiste hoidjatega, kuid selleks peab ta kogema positiivseid elamusi ja kindlustunnet. Ja lõpuks, arvestades, et lapse närvisüsteem on väga tundlik- kui tõesti näib, et laps on väga hüsteeriline ja teda on raske rahustada, siis oma arstile ei ole liiast seda kurta. Kirjapandu toetub ju vaid oletustele ja ei pruugi arvestada Teie lapse eripära .
