Juba teist päeva tõeline jama poiste (3a10k ja 1a7k) magama panemisega. Endisel kaunil ajal käis see nii, et tavaliselt pesin ja tuduriietasin väiksema, unelaul, pai, ja pikutas natuke voodis (mina olin kas (lahtise) ukse lähistel koridoris või suisa eemal elutoas) ning uinuski. Jõudsin veel suuremaga mõne lühema mängu mängida, enne kui tuli pesu, tuduriided, unejutt ja -laul. Nii töötas see ladusalt ikka mitu kuud. Vahel tuli väiksemat mitu korda voodisse tagasi suunata, aga üldiselt oli kõik ok. Oli.
Päevaplaan oli (ja on) selline: hommikul 7 või veidi peale kõik üles, et hiljemalt 8.30 saaks vanem poeg uksest välja, et jõuaks lasteaeda. Noorem ärkab tegelikult tavaliselt esimesena, juhtub, et enne meid. 12ks on vanem poeg lasteaiast koju toodud (pealelõunal ta seal ei käi), sööme lõunat. Sellega lõpetame 13ks ning panen nad tudule. Sõltuvalt vanema lapse soovist kas mõlemad korraga või kohe noorema (kes on enamasti selleks ajaks väga väsinud juba), sellal kui vanem veel veidi vaikselt mängib/raamatuid vaatab. Hiljemalt 16 ajan nad üles, kui pole ise ärganud. Ca 9, viimasel ajal küll ka pool tundi hiljem olen pannud nooremat poega magama. Ca 10st vanemat poega. Nagu öeldud, skeem töötas.
Nüüd on juba kaks päeva asi täiesti käest ära. Noorem poeg lihtsalt keeldub voodis püsimast. Nagu vedrust lastud kihutab sealt minema. Kui siis vanem poeg ka tudusse saab, siis itsitavad ja silkavad ringi, kuniks kell juba 23, siis hakkab väsimust olema piisavalt, et vanem laps läheks voodisse. (Või hirm, et hommikul muidu ei jaksa ärgata - meil lasteaia väravad ühel hetkel lihtsalt sulguvad ja käia tal seal meeldib -- kord kui sisse magasime sai ta 15 minutiga uksest enam-vähem söönult uksest välja. Või arusaamine, et uneaeg tõesti käes, sest oleme ise ka magama läinud ning elamises tuled kustutanud). Aga kui siis nooremat lähenemas kuuleb, läheb ometi uuesti lahti hõikumine, et 'ei tule minu voodisse'... Loomulikult ronib noorem seepeale kribinal nari teisele korrale...
Samas tähendab selline uinumise kohta ca 1,5h trallimine seda, et meil mehega pole enam üldse mingit aega isekeskis olla või omade asjadega rahulikult tegutseda. See häirib omajagu. Vähemalt samapalju häirib seegi, et kui nad trallimisega oma uneaega lühendavad, on nad pahurad ning vingused. Lõunal kauem magada lasta ei tundu arukas, sest siis ei saaks nad kohe kindlasti õhtul uinutud ning järgmine lasteaia päev oleks kui mitte võimatu, siis igiraske. Lasteaias käib poiss 8.30 - 11.30 ning neid kellaaegu mina nihutada ei saa, ok, juba 8ks saab viia; ülejäänud päev tuleb sisuliselt selle ümber ehitada. Varem tuli see meil hästi välja, aga nüüd enam mitte.
Mis oleks sellises olukorras mõistlikem? Räägitud ning selgitatud on nagu enam kui küll, aga sõnad on kui hane selga vesi. Ilmselt on lihtsalt niiiii lahe olla suur. Lasta minna magama, kui tahab? Seista uinumise ajal kõrval ning jagada suva järgi urvaplaastreid? Seni kuidagi mõlemast äärmusest suutnud hoiduda, aga tulemus... ei rahulda sugugi.
Oleksin väga tänulik heade nõuannete eest. Lohutust, et möödub, praegu eriti ei oota, sest ka nädal sellist jama on rohkem, kui mulle meeldiks. Tahaksin neid sellest tsüklist välja aidata, aga ei oska.
PS Viimased päevad on õige kuum ilm olnud, ilmselt ka tubane temperatuur on tõusnud (ning jahutada seda rohkem paraku ei anna) - kas on ainus lootus, et hiljemalt septembris kuumus murtakse?
|
